Viies päev

Hommikul ärkasime varem kui tavaliselt. Tahtsime ilusat hommikut ära kasutada ja natuke päevitada. Hommikusöök oli nagu ikka, sama menüü.

Sättisime ennast basseini äärde sisse. Esialgu oli taevas nagu vines, aga mõne aja pärast olli juba ilusti päike väljas. Basseinivesi oli eilsest suurest vihmasajust päris jahe, väga sisse ei kippunudki. Vahepeal tuli seal ennast jahutamas ikka käia.

Pärast seda võtsime plaani minna vaatama Tiger Cave templit. Kaardi järgi asusime teele. Mõtlesime, et oleme seekord targemad ja paneme vihmakeebid kotti. Veel ütlesin, et nagunii siis sadama ei hakka, kui meil need kaasas on. Nii ka oli, terve päeva oli väga ilus ilm ja päike paistis. Kohale jõuda ei olnud keeruline, olen ju hea kaardilugeja ja Heirel on tubli rollerijuht J. Kokku võis sinna maad olla umbes 30 km.

Esialgu oli tuju rõõmus, vaatasime natuke ringi ja siis võtsime tee ette mäe tippu. Enne treppe oli silt, kus oli kirjas, et ülesse on 1237 trepiastet.  Esimesed astmed olid sellised madalad, mõtlesimegi, et kui sedasi edasi on, siis polegi ju hullu. Aga natukese aja pärast juba oli trepiastmete kõrgus umbes 30cm. Ilm oli kuum ja nendest treppidest käimine ei olnud üldse tore, vähemalt mulle mitte. Puhkasin väga tihti nii, et Heirel pidi mind järgi ootama. Hommikusöögist hakkas kõht ka juba tühjaks minema. Pea hakkas tuksuma ja üldse oli väga vastik seal treppide peal ronida. Umbes poole peal (postidel oli kirjas astmete arv, mis läbitud) otsustasin, et pole mul seda vaadet seal üleval vaja nähagi ja lasin Heirelil üksi edasi minna. Heirel oli tubli ja läks ikka lõpuni. Võttis endaga fotoka ja statiivi kaasa. Üleval olid tal riided läbimärjad, ütles, et oleks võinuid särgist higi välja pigistada. Ülesse jõudes oli ta kõigepealt 15 minutit lihtsalt istunud, et üldse midagi veel liigutada. Vaade oli olnud võimas. Tagasi alla tulles oli küll lihtsam, aga jalgadele oli põrutus suurem. Trepiastmed olid ka väga kitsad ja inimesi tuli pidevalt vastu. Kui Heirel alla jõudis, siis tal jalad täiesti vibreerisid all. Ikka päris ränk katsumus, aga oli väga rahul, et hakkama sai. Hotelli tagasi jõudes läksime kohe ujuma ja siis sööma.

Õhtupoolik oli selline mõnus, mitte väga palav, natuke tuult, päike paistis. Pärast sööki sättisime ennast basseini äärde. Mitte päikest võtma, aga niisama olema. Heirel lahendas ristsõna ja mina kirjutasin eelmise päeva tegemistest.

Pärast seda oli meil plaan minna ja välja valida endale järgmiseks päevaks saarte tripp. Veel oli meil vaja ka pikendada rolleri renti kuni reisi lõpuni. Esimese asjana ajasime korda rollerirendi. Võtsime vee llisaks 4 päeva, saime sama hinnaga. Heirel küll üritas veel alla kaubelda, aga ei õnnestunud. Veel saime kokkuleppele, et kui muidu peaks tagasi viima ratta viimasel õhtul kell 16:30, siis võisime tagasi viia kell 20:30.

Edasi uurisime paarilt trippide müüjalt, mis maksab privaatpaadiga Hong Islandi tripp järgmiseks päevaks. Privaatpaadi hinnad saime päris kõrged (2500-3000) ja saime ka teada, et see hind sisaldab ainult paati. Lisaks tuleb juurde osta rahvuspargi pilet 200 bahti ja lõunasöök. Kui ühest putkast ära hakkasime minema, siis müüja küsis, et miks me privaatpaati tahame, et tal on homseks pakkuda reis, kus on peale meie ainult veel 6 inimest. Hind oleks ühele 700 bahti, kõik hinna sees (rahvuspargi tasu, lõunasöök, vesi jne). Küsisime siis üle, et kes need teised inimesed on, et ega venelased pole. Vene turistid siin tunduvad sellised kõvad ärikad, suure jutu ja ülbe olekuga. Saime vastuseks, et teised on ameeriklased ja noored paarid. See pakkumine pani meid mõtlema ja lõpuks otsustasime selle kasuks. Auto tuleb meile hotelli järgi hommikul kell 8.30 ja toob tagasi kella 16ks. Sellega ka siis asi korras.

Heirel tahtis minna veel merre ujuma. Mulle tundub kuidagi pimedas võõras kohas ujumine hirmutav. Vesi oli muidugi väga väga soe. Jalutasime pärast veel natuke rannas. Siis läksime otsima kohta, kust saaksime õhtuks arbuusi osta. Leidsime hoopis pannkoogi müüja. Heirel võttis ühe banaanipannkoogi, mina jätsin seekord vahele ja võtsin hoopis kõrvalt ananassi. Sellest ei saa siin küll isu otsa, need on nii magusad ja mahlased. Ainult keel läheb villi, kui seda palju süüa. Hiljem leidsime ka arbuusimüüja. Läksime ka apteegist läbi, et osta miskit päevitusjärgset kreemi ja kaitsekreemi ka. Olime hommikusest päevitamisest mõlemad ikka korralikult punased. Õnneks kuskilt väga hullult ei kipitanud ega valus ei olnud. Mõlemal on ka prillid naljakalt ette päevitunud. Naersingi, et Heirel on nagu turtlessi kilpkonn, kellel olid sellised maskid silmade ees :D.