Seitsmes päev

Hommikul oli äratus kell 7.30. Läksime sööma, et jõuda kokkulepitud ajaks McDonaldsi ette. Jõudsime sinna täpselt pool 9. Meie uued sõbrad jõudsid sinna alles 10 minutit enne üheksat. Mõtlesime juba vahepeal, et kella 9ni ootame, siis hakkame minema.

Ees oli päris pikk sõit Emeraldi Pooli (siltidel kirjas Crystal Pool) ja kuumaveeallikate juurde. Distants peaks kokku olema sinna u 75 kilomeetrit. Olime teistele teejuhiks, meie sõitsime ees, nemad meie järel. Sõit kestis sinna vist umbes 1,5 tundi. Meie punnvõrr võttis 90 km/h ka välja ja jäi varugi, aga enamasti sõitsime umbes 80ga. Kiiresti sõita pole sellega üldse tore, tuul on päris suur. Jõudsime aga ilust kohale.

Esimene peatus oli kuumaveeallikad. Seal oli sissepääs ühele 90 bahti ja rolleri parkimine 5 bahti. Kõndima palju ei pidanud ja olimegi allikate juures. See oli selline nagu väike juga, kus oli umbes 5 erinevat väikest tasandit või vanni. Sinna sai ka sisse minna. Vesi oli ikka päris kuum, esialgu nagu kõrvetas, aga see oli vist natuke põlenud nahast. Vaatasime pärast netist, et vee temperatuur oli seal umbes 36-42 kraadi. Umbes sama tunne, nagu meie spaades on need jaapani vannid. Allikavesi jooksis alla jõkke, milles oli täitsa helepruun mudane vesi. Heirel käis seal ka korraks ujumas. Väga lahe koht ja kogemus igatahes.

Kui selles sihtpunktis sai asjadega ühelepoole, hakkasime ära sõitma. Sõitu alustades tundus, et roller ei käitu kuidagi õigesti. Jõudsime sõita vb umbes paar-kolmsada meetrit, kui jätsime rolleri seisma ja nägime, et tagumine kumm on katki. Läksime tagasi piletimüügi putka juurde, kus oli üks naine ja üks mees. Heirel näitas neile, mis juhtunud on. Väga nad inglise keelest aru ei saanud. Mees võttis telefoni ja helistas kuhugi, aga me kohe aru ei saanud, kas nüüd asi saab mingi lahenduse või mitte. Varsti aga sõitis sinna üks suure kastiga džiibiga naine. Saime siis aru, et tuldi meie pärast. Heirel pandi koos rattaga taha kasti, tema sõitiski seal kastis rolleri seljas. Mina läksin istusin autosse. Sõbrad sõitsid meil rolleriga järel ja natuke filmisid kogu seda tsirkust. See naine viis meid lähedalasuvasse remonditöökotta, sõita oli sinna vb umbes 5 km. Meie käest ta abi eest raha ei võtnud. Töökojas võeti meie roller kohe ette, läks vb kokku umbes 20 minutit. Maksma läks see meile 150 bahti (umbes 4 eurot). Sisemine õhukumm oli täitsa keskelt pooleks, nagu lõigatud. Heirel arvas, et see võis katki minna sellest, et ta sõitis enne viimast peatust liiga kiire hooga üle maas lamavatest politseinikutest (sellised väga kitsad ja mitte väga kõrged). Päris huvitav kogemus, aga asi sai väga kiiresti lahendatud ja kõik läks hästi. Läksime töökojast ületee olevasse tanklasse kütust võtma. Seal kütustmüünud naine juhtis tähelepanu, et meie kaaslaste rolleril on ka tagumises rehvis vähe õhku. Sõitsime veel siis korra sealt töökojast läbi ja jätkasime oma teed.

Edasi läksime Emerald Pooli. See oli selline tiik või järv keset rahvusparki. Seal oli vesi täiesti sinine ja paistis kuni põhjani läbi. Sügavust oli seal vb umbes 1,5 meetrit. Vesi oli mage ja selline paraja temperatuuriga. Enne veeni jõdmist tuli kuskil 1,4 km kõndida mööda teerada läbi metsa. Kohale jõudes ujusime ja mõnulesime seal kokku umbes tunnikese. Rahvast oli päris palju. Tagasi rolleriteni jalutades, võtsime ka sealt kohalikelt müüjatelt mõned kana-vardad, et suurem nälg ära petta.

Tagasi tulles tundus taevas selline, et kohe kohe hakkab sadama. Õnneks suutsime kuidagi nii oma teekonda seada, et päris vihma kätte ei jäänudki. Mõne koha peal oli näha, et varem on sadanud päris palju, tee oli märg. Poolel teel oli vist juhtunud ka mingi avarii, igatahes oli tekkinud ummik ja maas oli palju liiva. Üks auto oli ka teeääres natuke lääbakil. Rolleriga on hea ummikus teiste autode vahelt mööda sõita ja eriti me seal seisma ei pidanud. Krabi linna jõudes keerasime natuke vara ühest teeotsast ära. Otsustasime, et ei hakka tagasi sõitma ja küll tee koduni leiame. Jõudsime täitsa Krabi kesklinna ja sealt siis uuesti koju. Natuke tiir tuli, aga polnud hullu.

Kui Ao Nangi jõudsime, otsustasime, et läheme koos sõpradega lõunat sööma. Meil oli enne vaja oma seifist raha võtta. Nad tulid koos meiega siia meie resorti. Näitasime neile oma bungalot ja basseini. Nad arvasid, et meie tuba on isegi suurem kui neil oma hotellis. Otsustasime lõpuks, et jääme siia samma meie söögikohta sööma. Tundus, et neil polnud ka plaanis söökide eest kuskil väga palju üle maksta. Meie söögikohas on väga mõistlikud hinnad. Kui kõhud täis, otsustaime minna natukeseks niisama puhkama. Leppisime kokku, et saame õhtul kell 7 McDonaldsi ees kokku ja läheme kuhugi kokteile jooma.

Olin pikast sõidust päris väsinud ja tegin väikse uinaku. Heirel läks samal ajal basseini äärde raamatut lugema – tal plaan üks oma pooleliolevatest raamatutest reisi jooksul läbi saada.

Kella 7ks sättisime ennast valmis ja läksime kokkulepitud kohta. Jätsime oma rolleri sinna ning sealt läksime jala edasi. Meie uute tuttavate nimed on Shepstone [Shipston] ja Adelaine. Meil oli nendega kuidagi väga hea klapp. Rääkisime päris palju. Saime teada, et neil ei ole oma kodumaal üldse turvaline elada, valged naised üksi tänaval liikuda ei tohiks. Tüdruk on koduõpetaja, poisi ametist me veel päris täpselt aru ei saanud, mingite kaablite ja metsaga seotud. Põhiliselt võrdlesime Eestit ja nende riiki. Saime ka kutse neile külla minna, oleks päris põnev ja pani isegi mõtlema. Shepstone on suur kala- ja jahimees, nägime tema Facebookist ka pilte, millistest kaladest seal jutt käib (kalad ikka 30+ kg, nt haid ja suured tuunikalad). Heirel saaks sinna külla minnes ka selliste kalade püügi ära proovida.

Istusime restoranis, mis oli täitsa ranna ääres. Võtsime kõik ühed kokteilid ja puuviljasalatid. Oli väga tore õhtu. Pärast jalutasime tagasi meie rollerini. Nad näitasid meile veel ka üht söögikohta, kus nad ise mitmel korral söömas käisid ja kus hinnad pidid olema ikka väga madalad. Pärast seda tegime veel kõik koos ühe pildi ja jätsime hüvasti. Lubasime kontakti hoida. Ütlesime ka, et kui nad kunagi peaks Euroopasse reisima, siis võiks oma reisiplaanid ühildada. Sellepeale nad arvasid, et nemad peaksid selleks väga palju raha koguma, et Euroopa reisi endale võimaldada, aga meie sinnaminekuks peaksime ainult lennupiletid ostma, muu eest muretseksid nemad J.  Ikka väga lahe, et nendega tuttavaks saime.

Tagasi oma siinsesse koju jõudes, läksime Heireliga veel korraks basseini ujuma. Oli mõnus jahutus.

Nüüd veel kirjutan reisikirja ja siis vist magama. Päris väsitav, aga see eest vist kõige toredam päev selle reisi jooksul.