Jõudsime Taisse

Äratus oli kohaliku aja järgi 4:30. Päris raske oli ennast magama sundida Eesti aja järgi õhtul kell 5. Pakkisime kiiruga oma asjad tagasi kottidesse ja alla. Auto oli juba ees ja viis meid otse lennujaama.  Kui tavaliselt oleme harjunud, et lennujaamas on kõik väga loogiline ja eriti kuskil miskit küsimust ei teki, siis seal Kuala Lumpuri LCC terminalis, kust väljuvad AirAsia lennukid, oli küll asi väga segane. Check-in’i lauad olid vist neljas erinevas kohas, tähistatud erienvate tähtedega. Kuskil viitasid ei olnud, millise tähe alla siis just meie peame minema. Saime küsides sellele vastuse. Lennukisse minnes küsiti enne hoonest väljumist meie pardakaardid, seejärel pidime veel päris pika maa väljas kõndima, enne kui jõudsime oma lennukini. Erinevate lendude reisijad kõndisid väljas mööda ühte koridori, teatud kohtades oli siis harnemine, kus mõni onu või tädi hõikas, kes kuhu peab liikuma. Silte ei olnud, mõtlesime endamisi, et seal võib kergesti ära eksida või segadusse sattuda.

Lend väljus meil kell 7 hommikul, kestis 1 tund ja 25 minutit. Krabisse maandumisel saime teada, et tuleb uuesti kella keeratam seekord 1 tund tagasi. Seega jõudsime Krabisse kell 7.25 hommikul. Lennujaam oli väga pisike, järjekordasid polnud, kõik läks väga kiiresti. Viisad saime vormistatud. Passikontrollist läbi jõudes oli kohver juba ootamas.

Lennujaamast edasi liikumiseks oli 2 varianti, kas taksoga või bussiga. Taksoga pakuti meile hinnaks 600 bahti. Buss maksis kahele kokku 300. Otsustasime siis bussi kasuks. Bussil kindlat väljumisaega ei olnudki, sõitis välja siis, kui buss sai rahvast täis. Kõigilt küsiti, kuhu nad lähevad ja sellejärgi tegi ka buss peatused. Sõitsime vist kokku umbes pool tundi.

Jõudsime oma ööbimiskohta kell poole 9 paiku. Kartsin, et me ei saa veel oma asju tuppa viia, sest tegelik check in algas alles pärast kella 12.30. Meile üllatuseks saime ikkagi kohe omale bungalo ja kuna meile esialgu mõeldud aia-vaatega-majake ei olnud veel valmis, siis anti meile hoopis tai-stiilis-majake. Selle hind oleks tegelikkuses olnud 8 eurot öö kohta kallim. Meilt raha juurde ei küsitud ja nüüd saamegi natuke uhkemas toas oma 10 päeva veeta. Ööbimiskoha nimi on Green View  Village Resort. See näeb esmapilgul välja nagu väike dšungel, kõik on väga roheline, väikesed bungalod palmide vahel.  On ka suurem bassein, kus vesi väga mõnusalt soe. Basseini ääres ka lamamistoolid. Jäime oma majakesega ja selle asukohaga väga rahule. Tundus, et tegime ööbimiskoha suhtes õige valiku ja õnneks on see meil nüüd broneeritud kogu reisiks. Ei pea siin kohapeal enam ööbimise otsimsiega rohkem aega raiskama.

Kui olime oma asjad tuppa ära sättinud, mõtlesime et väga värskendav oleks kohe üks tiir basseini. Krabisse jõudes paistis veel päike, aga kui hakkasime basseini juurde kõndima juba õrnalt tibutas. Kui kohale jõudsime läks sadu nii tugevaks, et me polnudki vist kumbki nii tugevat vihma näinud. Ämber oleks vist hetkega täis saanud. Natuke ootasime ja saime aru, et see vihm vist niipea ära ei lõppe ja jooksime tuppa tagasi. Kasutasime vihmast aega ära, et natuke miskit süüa. Kui kõhud täis hakkas väsimus tunda andma ja läksime paariks tunniks tuppa magama, vihma ju nagunii sadas.

Kui üles ärkasime oli vihm järgi jäänud aga taevas oli ikka pilves. Läksime siis natuke ümbrusega tutvuma. Heirelit piinas ka peavalu. Lootsime sellele leevendust saada massaažiga. Peatänaval oli massaažipakkujaid väga palju. Salongid ei tundunud nii uhked kui Phuketil olid, pigem oli sellised lihtsamad. Valisime siis ühe neist välja ja soovisime saada selja-kaela-pea massaaži. Heirelit masseeris mees. Ei olnud just kõige lõõgastavam massaaž, kohati oli päris valus, pärast oli tunne ikka hea.

Kõndisime siis edasi ja jõudsime mereni. Rand ei ole siin just kõige ilusam ja puhtam. Sinisest veest rääkimata. Praegu tahaks igat asja võrrelda Phuketiga, seal oli rand ilus pehme liivaga, vesi sinine ja suured mõnusad lained. Ao Nang, kus piirkonnas me oleme, on pigem selline keskus, kust võimalik igas suunas edasi sõita erinevatele lähedalasuvatele saartele, kus rannad peaksid olema ilusamad. Kõndisime mööda randa kuni tuli laudteed meenutav rada mäest üles. Olin enne kellegi reisikirja lugedes teada saanud, et sealt kaudu saab kõrvalolevasse randa. See rand oli tegelikult hotellide piirkonnas. Kui sinna kohale jõudsime, olid seal väljas valvurid, kes kohe küsisid, kas elame mõnes neist hotellidest. Need, kes seal ei elanud, võisid ainult rannas olla, hotellide territooriumile minna ei tohtinud. Seal oli rand natuke ilusam, läksime ujuma, vesi oli mõnusalt soe.

Tagasi tulles rentisime endale rolleri. Hinnad olid väga erinevad, mõni küsis 400, mõni 250. Meie saime lõpuks 140ga. Võtsime rolleri kohe 5ks päevaks, eks siis vaatab edasi. Meie ööbimiskoht on rannast ja põhikeskusest veidi eemal – ehk umbes 1-2 km. Päevasel ajal viib siit iga tunni aja tagant ka tasuta väike buss randa, aga tagasi ei too. Rolleriga ikka mõnusam liigelda.

Kui roller käes, läksime kohe vähe kaugemat ümbrust uurima. Tegelikult sõitsime, kuni tee otsa sai. Kui enne olime Ao Nangi rannas, siis nüüd jõudsime Noppanharati randa. See oli ilusam, kuid siiski mitte päris sinise veega. Ranna liiv oli praegu vihmast igal pool selline kinnisõkutud. Parkisime rolleri ära ja mõtlesime, et proovime teeäärsest putkast midagi näksida. Heirel võttis pulkade otsas kana ja mina kala. Oli väga hea. Magustoiduks lasime endale teha pannkooke. Selle tegemist üritame kindlasti filmida, see oli omamoodi vaatepilt. Väikesest taignapallist tuli neljakandiline väga väga õhuke pannkook, mis praeti krõbedaks. Sinna sisse pandi soovitud puuvilja. Mina tellisin ananassi ja Heirel banaaniga. Kui puuviljad sees, lapiti pannkook veel kokku ja praeti natuke veel. Pärast lõigati taldrikul pannkook suupärasteks tükkideks ja pandi veel peale soovitud magusat kastet. See oli ikka väga väga hea magustoit.

Õhtusöögi kohaks leidsime buffee stiilis tai toidu restorani. Valikus oli umbes 4 erienvat toitu, süüa võis palju jaksas. Valikus oli ka ananass ja arbuus, nendest ei saa siin kunagi isu täis, nii head ja magusad.

Nüüd istume oma majakese väikesel terrassil, huvitavate häältega linnud laulavad ümberringi. Sõe õhk ja mõnus olla. Ainukesed, kes olemist segavad, on väikesed putukad, kes välja ei paistagi, aga jalad nende hammustustest sügelevad.