Kaheksas päev

Hommikul mõtlesime, et magaks natukene kauem, aga uni oli juba kell 7 läinud. Natuke ikka vedelesime voodis, enne kui päris üles tulime. Hommikusöök oli nagu juba viimased 6 päeva, tundub et menüü siin ei muutu. Menüüs on siin kas praemuna, omlett või munapuder, röstsai, nuudlid või riis, pannkoogid, kurki, tomatit, puuviljad ja kellogsid jogurtiga, küpsised, kohvi, tee, mahl, vesi, arbuus, ananass ja banaan.

Hommikusöögile jalutades tundus mulle, et basseini vesi ei ole enam nii sinine kui tavaliselt. Ütlesin seda Heirelile ka, aga ta ei uskunud, arvas, et nägin valesti. Pärast hommikusöögilt tagasi jalutades läksime uuesti seda vaatama, vesi oligi täiesti roheline. Nüüd siis sobis see ka hästi kokku hotelli nimega Green View Village (rohelise vaate külake). Otsustasime ilusat päikeselist hommikut ära kasutada ja natuke basseini ääres päevitada. Ujuma sellesse rohelisse vette ei kippunud. Tundus, et neile oli endale ka see vesi üllatus, askeldamine seal ümber igatahes käis. Võeti proove, pandi mingit ainet sisse, tundus, et miski ei aita. Hiljem küsisime, et mis veega juhtunud on, siis nad ei osanud sellele muud vastarta, kui et varahommikul oli vesi ilus sinine ja paari tunniga muutus täiesti roheliseks.  

Viisime ka riided pessu. Seekord valisime siin kohe meie ööbimiskoha kõrval asuva koduse pesumaja. Hind oli veidi kõrgem, aga väga vähe. Esialgu lubati, et valmis on järgmisks hommikuks kell 10.

Olime varem näinud, et rannast saab minna ühele väga lähedal asuvale saarele. Mõõna ajal saab sinna täiesti kuiva jalaga, tõusu ajal paadiga. Meie jõudsime sinna nii, et kõndisime põlvini vees. Saar oli väike, enamasti koosnes ühest suurest kaljust ja väikesest rannaribast, mis tänu mõõnale järjest suurenes. Vesi oli ilus, mitte küll helesinine, aga ikkagi ilus sinine. Vette minna oli natukevalus, kuna põhi oli täis teokarpe. Neid oli ka rannas väga palju. Heirel korjas mõned ilusamad kaasa. Lisaks teokarpidele, leidis Heirel kalju pealt veel ka ühe suure kalakonksu, mis mulgile omasena kohe kotti pisteti.  Kui sinna jõudsime oli seal rannas veel ainult 2 inimest peale meie. Sättisime oma asjad natuke varjulisemasse kohta ja läksime ujuma. Pärast võtsime natuke päikest ja lahendasime ristsõna. Kui tagasi minema hakkasime, siis saime juba minna täitsa kuiva rannariba kaudu.

Tagasi tulles olid kõhud juba päris tühjad. Heirel lootis leida oma pannkoogi tädi, aga tema on vist kuhugi mujale kolinud, sest tavapärasest kohast teda enam paar päeva näha pole olnud. Tagasi tulles mõtlesime, et anname Heirelil seljasolnud valge särgi ka veel pessu. Sinna jõudes selgus, et osa riideid oli juba pestud ja väljas kuivamas. Pluus võeti ka veel vastu ja öeldi, et võime juba samal õhtul kell 5 oma asjadele järgi minna. Töö kiire ja korralik.

Läksime sööma oma ööbimiskohta. Võtsin seekord tavapärase kanasalati asemel vürtsikama variandi. See oli hoopis aurutatud kana, sibula ja tomati tühid sidruni mahlas. Ports tundus alguses nii pisike võrreldes suure salatit täis taldrikuga, aga kõht sai täpselt parasjagu täis. Heirel on siin viimasel ajal katsetanud taipäraseid toite – nimetus neil midagi sellist – chicken pud thai. Tellimust võttes, küsis tüdruk meie käest, kas me seekord ka muusikat tahame, ise samal ajal itsitades. Olime paar korda varem ise palunud, et nad muusika mängima paneks. Ei teagi, mis neile selle juures nii väga nalja pakkus J.

Pärast söömist jäime veel sinna istuma. Tõime oma toast läpaka ja proovisime Reeliga Skype teel ühendust saada. Saime video kaudu talle ka siinset ümbrust natuke näidata.

Kui kell hakkas pool 7 saama, sättisime ennast siin lähedal asuva mošee juurde. Seal hakkab umbes sellisel kellaajal igal õhtul keegi mees laulma või palvust lugema. See on kuulda päris kaugele. Mõtlesime seda seal natuke lähedalt filmida. Näha pole seal küll tegelikult midagi.

Pärast seda läksime massaaži. Mina võtsin jälle aloe vera massaaži, Heirel lasi endale teha tai massaaži. Läksime samasse kohta, kus eelmine kord väga rahule jäime. Jäime rahule ka seekord.

Õhtust sööma läksime ühte teeäärsesse kohalikku söögikohta, mida meile Adelaine ja Shepston soovitasid. Koht oli rahvast päris täis, oli tõesti selline kohalik, aga ikkagi puhas ja enam vähem korras. Süüa tehti seal samas kõigi silmeall. Menüüs oli eraldi valik special dishes, mis maksid ainult 50 bahti. Mina sain küüslaugu ja pipraga kanaliha, Heirel sealiha. Kõrval oli riis. Saime kõhud mõnusalt täis ja seda päris odavalt.

Pärast sööki jalutasime natuke veel tänaval, vaatasime müügiputkades niisama ringi. Siin õnneks müüjad nii pealetükkivad ei ole. Saab nende poes nii ka ringi vaadata, et keegi kohe midagi pähe määrima ja hinda pakkuma ei tule. Õhtul hakkas natuke ka vihma sadama, aga see väga ei seganud, aitaski natuke jahutada. Linnast koju proovisin rolleriga sõita ise. Maa ei olnud pikk ja liiklus ei olnud suur. Heireli käed olid julgestuseks ka kohe olemas. Sain hakkama, aga mulle niiväga ei meelidnudki, vähemalt hästi ma ennast seal roolis ei tundnud. Heirel ütles, et tema vist taga ka pikalt sõita ei saaks.

Kui ennast juba voodisse sättisime, kuulsin kuskilt mingit putuka põrinat. Natuke hiljem lendas see putukas meile voodisse. Ma ei saanud esimese hooga üldse aru kuhu. Tuli välja, et minu käe peale. Hääl oli putukal suurem kui ta ise, aga kuidagi väga ära ehmatas. Vastu hommikut tundus, et mingi sisalik teeb meil kuskil toas häält. Vb oli see ka hoopis mingi lind. Igatahes öö oli kuidagi väga rahutu.