Kuala Lumpur

Hommikune äratus oli väga vara, kell 5. Panime veel viimased asjad kiirelt kokku, sõime ära eelmisel päeval hommikusöögilt kaasa võetud banaanid ja sättisime ennast välja. Olime valmis kokkulepitud ajaks 5.30, kui meile pidi järgi tulema takso. Kui hotellivastuvõttu jõudsime (see vastuvõtu laud oli seal samas, kus söögisaal, lihtsalt katuse alune). Üks poiss oli seal üleval ja tegi miskit arvutiga, teine poiss hõikas ka meile head aega. Ei saanud esialgu aru, kust see hääl tuli. Siis nägime, et laua taha oli püsti pandud väike telk, kus nad siis natuke magada said. Kui kell oli juba 5:40, hakkasime natuke muretsema, et kus takso on. Palusin sellelt ühelt poisilt, kes üleval oli taksojuhile helistada. Taksojuht ütles, et on 5 minuti pärast kohal. Nii ka õnneks oli.

Hommikul oli liiklus väike ja lennujaama jõudsime kiiresti. Taksojuht sõitis ka ikka väga kiiresti. Punase tulega on neil mingi selline süsteem, et vasakpööret (meie mõistes parempööret) võib teha ka punase tulega. Kui on vaja minna otse, siis pannakse vasak suund sisse ja minnakse tee hästi äärest ikkagi otse, päris kaval.

Lennujaamas läks kõik kiirelt ja ilma viperusteta. Lennuk väljus õigeaegselt. Sõit kestis umbes 1,5 tundi ja kuna äratus oli olnud nii vara, siis enamuse lennuast õnneks magasime.

Kuala Lumpurisse jõudes läksime uurima, kas saame juba ära teha check in’i oma hilisõhtusele lennule Istanbuli. Selgus, et seda saab teha alles 3 tundi enne lendu. Seega pidime oma kohvi viima pagasihoidu, sest linnapeale sellega minna ei oleks eriti tore olnud. Kohvi hoid maksis 38 kohalikku raha, natuke alla 10 euro. Surusime kohvrisse veel ka ühe seljakoti, nii, et linna kaasa võtaksime võimalikult vähe asju.

Linna läksime bussiga. Mul oli enne netist välja vaadatud, millise bussiga on kõige odavam. Leidsime küsimise peale ilusti üles ka koha, kust bussipiletit osta ja bussile minna. Sõit linna ja tagasi maksis ühele kokku 18 kohalikku raha (laias laastus võib jagada 4ga, siis saab summa eurodes). Sõit kestis 1 tund. Ekspress rongiga oleks saanud linna poole tunniga, aga siis oleks ainult üks ots maksnud 35 kohalikku. Buss oli suur ja ruumi oli täitsa palju. Enamuse teest ka vist mõlemad magasime. Teel lennujaamast linna nägime vähemalt kolme kohta, kus autod ja bussid pidid maksma, et sealt läbi minna. Bussis oli meie mõlema istmetaskutesse jäetud 2 erinevat linna kaarti, täpselt need, mis meil vaja oleks. Üks oli suurem kaart ja teine jalakäijatele mõeldud kesklinna tutvustav kaart.  

Kuala Lumpuri kesklinna jõudes, läksime kohe otsima kohta, kust saaksime minna linna tutvustavale hop-on-hop-off bussile. Sellele maksis pilet ühele 38 kohalikku. See buss tegi tiiru peale linnale ja erinevatele turismiobjektidele. Kui bussipeatuse üles leidsime, tuli sinna mingi aja pärast üks mees, kes pileteid müüs. Küsisime temalt, kui kaua buss kogu tiiru teeb. Saime vastuseks, et 3 tundi. Meil oli linnapeal kokku aega umbes 6 tundi. Kõhud olid ka juba päris tühjad, sest hommikusöök oli väga lahja. Ilm oli jube palav, väljas olla oli päris piin. Tegime kiirelt oma plaanid ümber ja otsustasime mitte sellele tuuribussile minna. Läksime hoopis metrooga otse Petronase kaksiktornide juurde. Nendele sisse me ei saanud, sest esmaspäeviti on need kinni. Läksime neid lihtsalt vaatama. Metroo pilet oli väga odav, 1,60 kohalikku üks ots. Pileti pidi ostma masinast, piletiks oli plastikust zetoon. Metroo oli ilus ja kaasaegne, erinevad liinid tähsitatud samamoodi nagu Londonis erivärvidega. Kui metroojaamast välja saime, oli ilm veel palavamaks läindu ja linnas majade vahel üldse õhku polnud. Läksime kiirelt metroojaama lähedal olevasse kaubanduskeskusesse, kus oli mõnusalt jahe. Seal otsisime koha, kus süüa. Kaubanduskeskus oli ikka väga väga suur, korruseid oli vist kokku 5. Kui kõhud täis, vaatasime natuke kaubanduses ringi, hinnad olid samad, mis Eestis, ei midagi väga odavat.

Kui välja läksime, arvasin, et peame veel mingi maa kõndima enne, kui Petronase kaksiktornideni jõuame. Välja jõudes selgus, et tornid olidki kohe selle kaubanduskeskuse peal. Tegemist on pilevelõhkujatega, mis olid maailma kõrgemad hooned aastatel 1996-2003. 172 m kõrgusel on tornid ühendatud 58 m pikkuse terassillaga, kuhu muidu saaks pileti eest minna. Seal vist on muuseum tornide ehitamisest ja sealt avaneb ilus vaade linnale.

Otsisime väljas kohta, kust saaks ilusa pildi. Päris raske on teha pilti, kui tahad, et jääks peale inimene ja ka täispikkuses tornid. Majaees oli ilus suur väljak purskkaevude ja väikese pargiga. Pargis oli pildistamiseks ideaalselt sobiv väike muruga kaetud küngas. Vaatasin ja otsisin silmadega silti, mis keelaks sinna murule astumast. Millegipärast tundus, et see muru oli seal kuidagi väga tallamata. Silti ma ei leidnud. Nii kui olin paar sammu saanud murul teha, kuulsin kaugemalt vilet. Sain aru, et vist ikka ei tohtinud sinna astuda ja tulin kiirelt ära. Heirelile tegi see muidugi palju nalja. See mägi oli seal täpselt nagu ahvatluseks, kust saaks hea pildi, aga sinna minna ei tohi. J

Kui kohustuslikud pildid tehtud, läksime otsima lähedalasuvat Aquariat. Sinna oli väga väike maa jalutada. Mõtlesime, et läheme vaatame, mis seal pilet maksab ja kas on mõtete sinna minna. Ukse ees tuli meile vastu ilusti ülikonnas mees ja pakkus sissepääsu pileteid. Küsisime temalt, et mis me selle pileti eest siis näeme. Tal oli kohe olemas väike voldik, kus oli näha, et sees on 2 tasandit, esimesel väiksemad kalad ja loomad, teisel selline akvaarium, kus saab ise alt läbi kõndida ja kalad ujuvad sinu peal ja ümber. Tundus põnev ja uurisime hinda. Hinnaks oli 50 kohalikku, küsisime omale natuke paremat hinda ja saime kahepeale 90ga. Onu veel ütles, et kui meilt sees küsitakse, kui palju piletite eest maksime, siis ütleskime, et ikka 50 ja 50, ei osanud selles probleemi näha ja olime rahul, et natuke odavamalt saime. Sisse jõudes, pidime väljast ostetud pileti vahetama kaardi vastu. Oli kohe eraldi kassa eelnevalt soetatud piletitele. Meie ees oli üks väike punt, kellelt küsiti, kust nad pileti ostsid ja mis värvi pluusiga mees neile selle müüs. Seejärel hakati kohe kellelegi helistama, et see info edasi anda. Kui järjekord meieni jõudis, siis küsiti meilt sama, et kust need piletid saime. Ütlesime, et ukse eest müüdi 50 RM pilet. Seejärel anti info edasi, et veel 2 tükki. Tundub, et see onu, kellelt ostsime, oli saanud kuskilt portsu vouchereid, mida ta tegelikult seal ukse ees müüa poleks tohtinud. Eks siis mindi nüüd neid sealt ära ajama. Meie saime ikka oma ostetud pileti eest sisse.

Sees oli tore. Ma ei teagi, kuidas seda kohta eesti keeles nimetada, akvaariumis me ju ei käinud. Esimesel tasandil olid väiksemates akvaariumites erinevad kalad ja muud  vee-elukad. Kohe alguses oli koht, kus sai ise katsuda ja käes hoida nt suurt meritähte, mingi suuremat limukat, väikest haid, ja mingid kõva kilbiga kalad. Sai näha ka suuri ämblikke, päris tarantleid, karvased ja hirmsad. Teisel tasandil oli selline akvaarium, kus inimesed said alt läbi kõndida. Tegelikult lindi peal lihtsalt seista ja vaadata. Seal ujusid nelja sorti haisid, suured ja väiksemad raid ja muud kalad. Oli väga lahe. Üleüldse oli päris mõnus palava ilmaga hoopis seal aega veeta.

Umbes kella viie paiku hakkasime tagasi lennujaama poole sättima. Bussipeale jõudsime kella kuus, lennujaama umbes pool 8. Lennujaamas läksime kõigepealt järgi oma kohvrile, see oli ilusti olemas koos kõigi meie asjadega. Pakkisime seljakotid uuesti ümber nii, et vajalikud asjad ikka lennukisse kaasa saaksid. Lennujaama telekatest käis parasjagu Mr Bean, päris tore oli natuke vaadata. Saime varsti ka ära teha oma lennule check in’i ja ära anda kohvri. Turvakontrollist läbi minnes tuli minna lennujaama sisese rongiga oma väravani. Seal oli mitu korrust erinevaid kohvikuid ja poode. Sättisime ühte neist ennast istuma, Heirel tellis endale natuke süüa. Lennujaamas oli ka tasuta wifi, mida sai kasutada kuni 3 tundi.

Lennuki väljumiaeg oli muidu 23:15, aga tegelikult väljusime vist umbes pool tundi hiljem. Alguses ei saadud vist kohe lennukimootoreid käima, igatahes kapten seda meile ütles. Seetõttu oli tekkinud väike hilinemine ja siis öeldi, et kuna Afganistaani kohal on väga tihe liiklus, peame väljumisega veel 10 minutit ootama. Lennukis jõudsin ära vaadata ühe filmi, The Lucky One, päris armas ja südamlik film. Siis anti meiel ka lennukis süüa. Heirel oli ennast terve päeva natuke kehvasti tundnud, tegelikult juba viimased paar päeva. Ta ei osanudki oma enesetunnet muudmoodi kirjeldada, kui kehva olla, kõhus keeras. Pead katsudes tundus, et tal on ikka vist palavik ka. Katsusime niipalju magada kui võimalik.