Istanbul - 2. päev

Meil oli juba päris vara hommikul uni mõlemal läinud. Olime ju ikka veel Tai ajas, mis on 4 tundi tagasi. Vaatasime kella 6 ajal kella ja mõtlesime, et vist natuke ikka peab veel sundima end magama. Kell 9 vaatasime uuesti ja siis tundus kell juba parasjagu, et üles tõusta.

Läksime hommikust sööma. Hommikusöögiks oli üks terve (küll väiksemat sorti) pätsike pehmet saia, kõrvale 2 viilu juustu, võid, pehmet juustu, moosi ja mett. Oli ka kuivatatud oliive, aga neid me ei söönud. Teed ja kohvi sai ka, aga kohvi oli kolm-ühes, seega väga magus. Sai oli hea pehme ja kõhu sai täis.

Edasine plaan oli tänaseks minna otsima Sinist mošeed ja Hagia Sophiat. Hakkasime kaardi järgi jala minema. Teepeal jõudsime kogemata vürtside turule. Ma plaanisin sinna minna küll, aga kaardi järgi vaadates ei oleks tohtinud see veel praegu meie teepeale jääda. Ju oli see turg siis nii suur, et hõlmas rohkem tänavaid kui kaardil näidatud. Maitseaineid me endale ei ostnud, neid oli lihtsalt liiga palju valida ja oma teadmatusest ei osanud me sealt midagi kaasa tuua. See-eest ostsime teesid. Valisime välja umbes 5 erinevat ja lasime igast natuke endale kotikesse panna. Valik oli ikka väga lai.

Edasi kõndisime kaardi järgi, kuni saime aru, et kaardist kasu pole. Tänavaid on nii palju risti rästi, et enam ei saanud aru kuhu suundu peab hoidma. Küsisime paari koha peal inimestelt teed ja saime ilusti ka suunad kätte. Päris keskel mošeede juures oli ka linn kuidagi ilusam ja puhtam. Mõlemad mošeed asusid üksteisega peaaegu kõrvuti. Olid sellised suured mitmete kuplitega hooned. Sinise mošee aias ja maja ümber käisime tiiru, sisse ei läinud. See oli küll tasuta, aga sisse saamiseks oleksime pidanud vähemalt pool tundi järjekorras ootama. Mošee ümber kõndides kuulsime, et meile öeldi selja tagant Tere. Heirelil oli seljas ESTONIA kirjaga sinine pusa. Selle järgi tunti meid siis ära. Tere-ütlejal endal oli ka samasugune pusa, ütles ka, et selle järgi nägi juba kaugelt.

Sealt edasi läksime uuesti suurele turule. Vaatasime ja uudistasime seal niisama ringi. Vahepeal jäi meil kuskilt silma seina peal kell, mis näitas tund aega vähem kui meie oma. Ei saanud tükk aega aru, miks seal selline aeg oli. Lõpuks nägime teises kohas ka kella ja saime aru, et oleme ajast tund aega ees. See tähendas, et hommikul tulime üles ja hakkasime tegutsema juba kohaliku aja järgi kell 8.

Edasi läksime sööma. Söögi kõrvale võtsime ka seda teed, mis siin tänavapeal kõiki nägime väikestest pitsidest joomas. Tee oli päris kange ja pitsist juua esialgu raske, sest klaas läheb kuumaks, aga vähemalt proovitud. :)

Otsustasime siis hiljem, et läheme vahepeal koju ja viime ära asjad ja fotoka, seda oli päris tüütu kaasas kanda. Mõtlesime alguses, et läheme trammiga. Need on siin väga ilusad ja uued. Trammipeatuses aga polnud ühtegi juhendavat silti. Küsisin küll ühelt mehelt nõu, aga ta ei osanud meile inglise keeles asja seletada. Seal ei olnud ka peatuste nimesid ega kaarti, et ma oleks saanud selle järgi kuidagi orienteeruda. Näitasin siis sellele onule, kuhu me jõuda tahame. Ta näitas meile suuna kätte ja otsustasime, et läheme ikkagi jala.

Maa ei olnudki tegelikult väga pikk ja põhimõtteliselt pidimegi koguaeg otse kõndima. Otse läbi suure turu, sealt otse mööda tänavat mäest alla. Hotelli jõudes kirjutasin natuke eelmise päeva reisikirja ja rääkisime kodustega Skypes.

Plaan oli veel, et tahame kodustele viia natuke komme siit Türgist.  Mõtlesime, et aega on veel küll neid ostma minna, et see turg vast on kaua lahti. Jõudsime turule kuskil 18.50. Enne seda nägime tänaval, et kõik järjest panid oma väikeseid poode kinni. Siin tõmmatakse poodidele kohe plekist sein ette, tänav on väga kõle ja muud ei olegi paista, kui erinevat sorti plekist uksed. Kui turule jõudsime, küsisin turvamehelt, kunas see kinni pannakse. Saimegi vastuseks, et 10 minuti pärast. Otsisime veel kiiruga ühe poe, kus oli komme ja teesid. Küsisin kõigepealt jasmiiniõite tee hinda (selline üks õis, mis vee sees lahti läheb). Sain vastuseks, et 2 liiri tk. Siis küsisin kommikarbi hinda, 3 tk kokku oli 14 liiri. Ütlesin, et annan talle 20 liiri ja võtan kommikarbi, kui palju ta mulle siis neid teeõisi kaasa annab. Sain vastuseks, et 5 tk. Olin nõus. Kui nüüd natuke arvutada, siis sain ühe teeõie 1,20 liiriga.

Tagasiteel oli veel üks kommipood lahti. Seal oli ka teesid ja lahtiseid komme. Seal läks asi päris hulluks. See müüja oli selline energiline noor poiss, hullult lobises. Ütles, et enne sulgemist on kõik hinnad 20% madalamad. Oli juba kühvel käes seal meid ootamas, et mis teed ta meile nüüd kaasa pakib. Läksime siis vaatama ja kuna turule enam uudistama ei jõudnud, mõtlesime, et võtame siis veel natuke teed. Ta suutis meile mõne minutiga kaasa pakkida 6 või 7 erinevat teed, ise samal ajal koguaeg rääkides. Kogused olid ka muidugi suuremad, ma ütlesin talle küll, et nüüd aitab, aga ikka läks üks kulbitäis juurde. Siis veel pakkis kaasa 2 pulka käsitsi valmistatud kommi. Selle hinda alguses ei öelnud, aga kui nägin pärast kuidas ta kogu kupatust kokku liitma hakkas, siis tuli summaks 77 liiri. See oli ikka päris suur summa ja ütlesime talle kohe, et selle raha eest me seda kõike küll nüüd ei võta. :D Et kommid võib ta kohe maha arvutada, see läks 12 liiri alla. Aga ikkagi jäi summa päris suur 56 liiri, umbes 25 eurot. Ütlesin talle ka, et ta pani meile nii palju ja me muudkui ütlesime, et aitab. Lõpuks ütlesin talle, et annan 40 liiri või lihtsalt läheme ära. Pakkus seal meile kompromissi, et 48 jne. Aga jäin endale kindlaks, et anname 40 või ei võta üldse. Lõpuks sai tal vist kauplemisest isu otsa või sai ta aru, et meil on tõsi taga, igatahes saime need teehunnikud 40ga kätte. :)

Tagasi hotellijuurde minnes otsisime ühe nurgapealse söögikoha, kus akna peal oli välja pandud kohe šašlõkivardad. Võtsime kahepeale ühe varda ja kausiga salatit. Istusime tee ääres ja jälgisime elu-olu meie ümber. Liha oli hea ja ports oli kokku päris suur, sest varda kõrvale anti ka veel mingit tangusalatit ja värsket kraami. Kui söök oli söödud, toodi meile veel mõlemale 1 pitsis tee. Selle eest meilt raha ei võetud, oli peale kauba.

Kui sõime, siis vahepeal sõitis meist mööda mingi väikse kastiga auto, kust puhus välja mingit tugeva survega auru. Me ei saanudki lõpuks aru, mis see oli. Igatahes kohvikupidaja sai selle auto peale väga kurjaks, et ta niimoodi mööda sõidab sealt, kust inimesed söövad. Mõtlesime ise, et kas ta tõesti desinfitseeris õhku või lasi sinna mingit mürki, tundus kahtlane. Üritasime küsida ka, aga ei osatud meile inglise keeles seda selgitada.

Õhtul pakkisime veel asjad ja jäime ootama homset kojuminekut.

Istanbul - 1. päev

Jõudsime Istanbuli päris vara hommikul, kohaliku aja järgi vist kell 6. See oli vist lennujaamas üks tipptunde, igatahes passikontrolli järjekorrad olid meeletult pikad. Meil kuhugi kiiret polnud, sest hotelli check in on nagunii tavaliselt alles pärast lõunat. Kui kontrollidest läbi ja kohver käes, läksime otsima, kuidas lennujaamast kesklinna saada. Heirelil oli ikka veel paha olla ja otsustasime, et maksame natuke rohkem, aga läheme taksoga. Esimesest putkast küsides, saime hinnaks ühe otsa kohta 50 eurot. Järgmise putka juurde küsima minnes oli seal ees juba üks naine. Küsisin inglise keele takso hinda, seal olnud naine ütles mulle, et me vist oleme mõlemad eestlased J. Hakkasme rääkima, kuhu suunda lähevad nemad ja kuhu meie. Tuli välja, et kant enam vähem üks, kesklinna piirkonda. Neid oli 2 ja meid 2. Ka neljapäeva hommikune lend on meil sama. Otsustaime kooperereeruda ja minna ühise taksoga. Istusime natuke ühes kohvikus, et mitte nii vara veel linan minna, sest nemad ka oma hotelli nii vara veel ei saanud. Rääkisime natuke reisimuljeid, tuli välja, et need 2 naist on ikka väga palju eri maailma otstes reisinud. Olime saanud kõige parema takso pakkumise edasi tagasi sõiduks 40 eurot üks ots. Käisin pärast veel üksi paaris kohas küsimas ja suutsin välja kaubelda 60 eurot edasi tagasi nii, et neljapäeval tuuakse meid ka lennujaama tagasi. Kõigepealt küsisin ühe otsa hinna, milleks sain 34 eurot, pärast küsisin mis oleks hind, kui me võtaks takso edasi tagasi, siis sain hinnaks 30 eurot. Ütles mulle, et olen lucky one.

Sõit linna liikus aeglaselt. Kell oli 9 hommikul ja linnasuunal liikus väga palju autosid. Taksos oli kaasas ka mees, kes meile selle diili müüs. Ta rääkis päris normaalselt inglise keelt. Saime teada, et Istanbulis elab kokku 14 miljonit inimest ja terves Türgis kokku 77 miljonit (vaatasin hiljem netist ja sain vastuseks siiski 73,6 miljonit). Esimene peatus oli planeeritud nendele naistele (Reet ja Tiina). Nende hotell asus kesklinnas, mingisuguse mäe otsas. Tänavad on siin ikka nii kitsad, autosid väga palju, see sõit oli ikka päris õudne. Taksojuht täpselt ise ka ei teadnud, kust kaudud sõitma peab. Muudkui tiirutas ja tiirutas, ülesse alla. Heirelil oli juba päris paha olla. Tee peal oli palju ka selliseid väikeseid põndakuid. Kui tuli veel selline äkiline pidurdus, siis Heirelil sai kannatus otsa ja küsis „kaua veel, Jesus Christ“ :D Mina küsisin vahepeal neilt kas nad GPSi pole mõelnud soetada, siis vastas see onu, et autojuht ongi neil GPS. Lõpuks nad said ise ka aru, et teed sinna hotellini vist polegi. Nad teadsid, kus hotell asub, aga nad ei teadnud, kuidas sinna autoga saab. Panime need tädid hotellile võimalikult lähedal maha ja taksojuhiga leppisid kokku, kus nad neljapäeva hommikul ootavad. Siis läksime meie hotelli otsima. Selle leidmine võttis neil ka tükk aega aega. Lõpuks ütlesime ka, et võime jala minna, näidake ainult, kus see asub.  Pärast vaatasime ise, et kui nad oleks õiget teeotsa teadnud, ei oleks sinna üldse pidanud mingeid väikseid teidpidi sõitma.

Hotelli jõudsime ikkagi päris vara, kuskil enne 11. Esialgu öeldi, et tuba saab valmis kell 1 ja praegu sisse veel ei saa. Ütlesime, et Heirelil on väga paha olla, et äkki saaksime kuskil lihtsalt niikaua oodata. Natuke läks aega ja siis lubati meil minna ühte teise tuppa, kus olid voodid. Saime seal niikaua lihtsalt pikutada, kuni meie tuba valmis sai. Internett levis ja saime ilusti seal oma aja ära oodata, Heirel jäi kohe magama. Kell oli veidi enne ühte, kui saime ümber kolida üles korrusele oma tuppa. Tuba oli tegelikult samasugune, väike ruum kahe eraldi voodiga. Tuba oligi täpselt nii suur, et sinna mahtus kaks voodit, väike kapp ja meie kohver. Linad olid ilusti puhtad ja muidu oli kõik ok. Pesemisruum ja WC olid eraldi koridori peal, aga ilusti korralikult plaaditud ja puhtad. Kuna Istanbuli peatus oli meil nagunii selline hädapeatus, milletõttu olid lennupiletid odavamad, ei tahtnud me seal elamise peale väga palju raha kulutada, 2 öö eest maksime kokku 58 eurot. Hotelli asukoht oli täitsa ok, ei pidanud kordagi ühistransporti kasutama, kõik vahemaad olid jala käidavad. Esimesel päeval oli ilm natuke jahe, vihma päris ei sadanud, aga pilves. Mul oli kaasas ainult üks pikkade käistega kampsun, õnneks oli kotis ka sall ja kui seljakott seljas oli, siis polnudki väga hullu. Kuskil kella 2-3 paiku läksime natuke linnapeale vaatama. Hotellist saime endale ka linnakaardi. Algusesa vaatasime natuke ringi seal oma hotelli tänaval. Natuke räpane tundus esialgu kõik. Tänavad olid hästi väikesed ja kitsad, kõik oli erinvaid väikeseid poode-kohvikuid täis. Palju oli ka pagariärisid. Tänaval müüdi ka palju puuvilju ja köögivilju. Ostsime endale värskelt pressitud apelsinimahla, see oli küll jube hea ja magus. Ostime ka mureleid ja arbuusi, ka väga head. Kõht oli natuke tühi ja kõik pagariasjad olid nii ahvatlevad, astusime ühte sisse ja mõtlesime, et ostame lihapirukaid. Ma ei teagi, miks me arvasime, et need on lihaga, küsimise peale ka ei tulnud. Võtsime paar tükki ja kui esimese ampsu võtsime, oli see nii magus pirukas, et ma polegi nii magusat asja vist kunagi saanud :D. Maitse oli muidu hea, aga seda süüa väga ei suutnudki. Järgmise putka juures võtsime mingit Türgi rahvuspirukat, see paistis ka tühja kõhu peale välja parem, kui tegelikult maitses.

Edasi läksime kaardi järgi otsima Grand Bazaari, teadsin enne lihtsalt, et see on mingi suur turg keset linna. Kui kohale jõudsime, siis saime aru, et see on ikka väga väga palju suurem kui lihtsalt suur turg. Lugesin netist pärast, et see on maailma suurim katuseall olev turg, seal on 61 tänavat ja 20 000 müügiputkat. Päevas käib sealt läbi 300-400 tuhat inimest. Seal oli müügil küll kõike – riideid, ehteid, vaipu, jalanõusid, seepe, kotte jne jne. Lihtsalt vaatasime ja imestasime.

Õhtul tuli meil uni päris varakult peale, olime ikka täitas Tai ajas veel. Olin veel enne magamaminekut natuke netis, Heirel vist magas juba kell 7. Tal vist ikka mingi pisik sees, natuke palavikune tundus ka. Suutsime ikka hommikuni ära magada, esimese hooga läks uni ära juba kell 6, aga proovisime veel edasi magada kuni 9ni.

Kuala Lumpur

Hommikune äratus oli väga vara, kell 5. Panime veel viimased asjad kiirelt kokku, sõime ära eelmisel päeval hommikusöögilt kaasa võetud banaanid ja sättisime ennast välja. Olime valmis kokkulepitud ajaks 5.30, kui meile pidi järgi tulema takso. Kui hotellivastuvõttu jõudsime (see vastuvõtu laud oli seal samas, kus söögisaal, lihtsalt katuse alune). Üks poiss oli seal üleval ja tegi miskit arvutiga, teine poiss hõikas ka meile head aega. Ei saanud esialgu aru, kust see hääl tuli. Siis nägime, et laua taha oli püsti pandud väike telk, kus nad siis natuke magada said. Kui kell oli juba 5:40, hakkasime natuke muretsema, et kus takso on. Palusin sellelt ühelt poisilt, kes üleval oli taksojuhile helistada. Taksojuht ütles, et on 5 minuti pärast kohal. Nii ka õnneks oli.

Hommikul oli liiklus väike ja lennujaama jõudsime kiiresti. Taksojuht sõitis ka ikka väga kiiresti. Punase tulega on neil mingi selline süsteem, et vasakpööret (meie mõistes parempööret) võib teha ka punase tulega. Kui on vaja minna otse, siis pannakse vasak suund sisse ja minnakse tee hästi äärest ikkagi otse, päris kaval.

Lennujaamas läks kõik kiirelt ja ilma viperusteta. Lennuk väljus õigeaegselt. Sõit kestis umbes 1,5 tundi ja kuna äratus oli olnud nii vara, siis enamuse lennuast õnneks magasime.

Kuala Lumpurisse jõudes läksime uurima, kas saame juba ära teha check in’i oma hilisõhtusele lennule Istanbuli. Selgus, et seda saab teha alles 3 tundi enne lendu. Seega pidime oma kohvi viima pagasihoidu, sest linnapeale sellega minna ei oleks eriti tore olnud. Kohvi hoid maksis 38 kohalikku raha, natuke alla 10 euro. Surusime kohvrisse veel ka ühe seljakoti, nii, et linna kaasa võtaksime võimalikult vähe asju.

Linna läksime bussiga. Mul oli enne netist välja vaadatud, millise bussiga on kõige odavam. Leidsime küsimise peale ilusti üles ka koha, kust bussipiletit osta ja bussile minna. Sõit linna ja tagasi maksis ühele kokku 18 kohalikku raha (laias laastus võib jagada 4ga, siis saab summa eurodes). Sõit kestis 1 tund. Ekspress rongiga oleks saanud linna poole tunniga, aga siis oleks ainult üks ots maksnud 35 kohalikku. Buss oli suur ja ruumi oli täitsa palju. Enamuse teest ka vist mõlemad magasime. Teel lennujaamast linna nägime vähemalt kolme kohta, kus autod ja bussid pidid maksma, et sealt läbi minna. Bussis oli meie mõlema istmetaskutesse jäetud 2 erinevat linna kaarti, täpselt need, mis meil vaja oleks. Üks oli suurem kaart ja teine jalakäijatele mõeldud kesklinna tutvustav kaart.  

Kuala Lumpuri kesklinna jõudes, läksime kohe otsima kohta, kust saaksime minna linna tutvustavale hop-on-hop-off bussile. Sellele maksis pilet ühele 38 kohalikku. See buss tegi tiiru peale linnale ja erinevatele turismiobjektidele. Kui bussipeatuse üles leidsime, tuli sinna mingi aja pärast üks mees, kes pileteid müüs. Küsisime temalt, kui kaua buss kogu tiiru teeb. Saime vastuseks, et 3 tundi. Meil oli linnapeal kokku aega umbes 6 tundi. Kõhud olid ka juba päris tühjad, sest hommikusöök oli väga lahja. Ilm oli jube palav, väljas olla oli päris piin. Tegime kiirelt oma plaanid ümber ja otsustasime mitte sellele tuuribussile minna. Läksime hoopis metrooga otse Petronase kaksiktornide juurde. Nendele sisse me ei saanud, sest esmaspäeviti on need kinni. Läksime neid lihtsalt vaatama. Metroo pilet oli väga odav, 1,60 kohalikku üks ots. Pileti pidi ostma masinast, piletiks oli plastikust zetoon. Metroo oli ilus ja kaasaegne, erinevad liinid tähsitatud samamoodi nagu Londonis erivärvidega. Kui metroojaamast välja saime, oli ilm veel palavamaks läindu ja linnas majade vahel üldse õhku polnud. Läksime kiirelt metroojaama lähedal olevasse kaubanduskeskusesse, kus oli mõnusalt jahe. Seal otsisime koha, kus süüa. Kaubanduskeskus oli ikka väga väga suur, korruseid oli vist kokku 5. Kui kõhud täis, vaatasime natuke kaubanduses ringi, hinnad olid samad, mis Eestis, ei midagi väga odavat.

Kui välja läksime, arvasin, et peame veel mingi maa kõndima enne, kui Petronase kaksiktornideni jõuame. Välja jõudes selgus, et tornid olidki kohe selle kaubanduskeskuse peal. Tegemist on pilevelõhkujatega, mis olid maailma kõrgemad hooned aastatel 1996-2003. 172 m kõrgusel on tornid ühendatud 58 m pikkuse terassillaga, kuhu muidu saaks pileti eest minna. Seal vist on muuseum tornide ehitamisest ja sealt avaneb ilus vaade linnale.

Otsisime väljas kohta, kust saaks ilusa pildi. Päris raske on teha pilti, kui tahad, et jääks peale inimene ja ka täispikkuses tornid. Majaees oli ilus suur väljak purskkaevude ja väikese pargiga. Pargis oli pildistamiseks ideaalselt sobiv väike muruga kaetud küngas. Vaatasin ja otsisin silmadega silti, mis keelaks sinna murule astumast. Millegipärast tundus, et see muru oli seal kuidagi väga tallamata. Silti ma ei leidnud. Nii kui olin paar sammu saanud murul teha, kuulsin kaugemalt vilet. Sain aru, et vist ikka ei tohtinud sinna astuda ja tulin kiirelt ära. Heirelile tegi see muidugi palju nalja. See mägi oli seal täpselt nagu ahvatluseks, kust saaks hea pildi, aga sinna minna ei tohi. J

Kui kohustuslikud pildid tehtud, läksime otsima lähedalasuvat Aquariat. Sinna oli väga väike maa jalutada. Mõtlesime, et läheme vaatame, mis seal pilet maksab ja kas on mõtete sinna minna. Ukse ees tuli meile vastu ilusti ülikonnas mees ja pakkus sissepääsu pileteid. Küsisime temalt, et mis me selle pileti eest siis näeme. Tal oli kohe olemas väike voldik, kus oli näha, et sees on 2 tasandit, esimesel väiksemad kalad ja loomad, teisel selline akvaarium, kus saab ise alt läbi kõndida ja kalad ujuvad sinu peal ja ümber. Tundus põnev ja uurisime hinda. Hinnaks oli 50 kohalikku, küsisime omale natuke paremat hinda ja saime kahepeale 90ga. Onu veel ütles, et kui meilt sees küsitakse, kui palju piletite eest maksime, siis ütleskime, et ikka 50 ja 50, ei osanud selles probleemi näha ja olime rahul, et natuke odavamalt saime. Sisse jõudes, pidime väljast ostetud pileti vahetama kaardi vastu. Oli kohe eraldi kassa eelnevalt soetatud piletitele. Meie ees oli üks väike punt, kellelt küsiti, kust nad pileti ostsid ja mis värvi pluusiga mees neile selle müüs. Seejärel hakati kohe kellelegi helistama, et see info edasi anda. Kui järjekord meieni jõudis, siis küsiti meilt sama, et kust need piletid saime. Ütlesime, et ukse eest müüdi 50 RM pilet. Seejärel anti info edasi, et veel 2 tükki. Tundub, et see onu, kellelt ostsime, oli saanud kuskilt portsu vouchereid, mida ta tegelikult seal ukse ees müüa poleks tohtinud. Eks siis mindi nüüd neid sealt ära ajama. Meie saime ikka oma ostetud pileti eest sisse.

Sees oli tore. Ma ei teagi, kuidas seda kohta eesti keeles nimetada, akvaariumis me ju ei käinud. Esimesel tasandil olid väiksemates akvaariumites erinevad kalad ja muud  vee-elukad. Kohe alguses oli koht, kus sai ise katsuda ja käes hoida nt suurt meritähte, mingi suuremat limukat, väikest haid, ja mingid kõva kilbiga kalad. Sai näha ka suuri ämblikke, päris tarantleid, karvased ja hirmsad. Teisel tasandil oli selline akvaarium, kus inimesed said alt läbi kõndida. Tegelikult lindi peal lihtsalt seista ja vaadata. Seal ujusid nelja sorti haisid, suured ja väiksemad raid ja muud kalad. Oli väga lahe. Üleüldse oli päris mõnus palava ilmaga hoopis seal aega veeta.

Umbes kella viie paiku hakkasime tagasi lennujaama poole sättima. Bussipeale jõudsime kella kuus, lennujaama umbes pool 8. Lennujaamas läksime kõigepealt järgi oma kohvrile, see oli ilusti olemas koos kõigi meie asjadega. Pakkisime seljakotid uuesti ümber nii, et vajalikud asjad ikka lennukisse kaasa saaksid. Lennujaama telekatest käis parasjagu Mr Bean, päris tore oli natuke vaadata. Saime varsti ka ära teha oma lennule check in’i ja ära anda kohvri. Turvakontrollist läbi minnes tuli minna lennujaama sisese rongiga oma väravani. Seal oli mitu korrust erinevaid kohvikuid ja poode. Sättisime ühte neist ennast istuma, Heirel tellis endale natuke süüa. Lennujaamas oli ka tasuta wifi, mida sai kasutada kuni 3 tundi.

Lennuki väljumiaeg oli muidu 23:15, aga tegelikult väljusime vist umbes pool tundi hiljem. Alguses ei saadud vist kohe lennukimootoreid käima, igatahes kapten seda meile ütles. Seetõttu oli tekkinud väike hilinemine ja siis öeldi, et kuna Afganistaani kohal on väga tihe liiklus, peame väljumisega veel 10 minutit ootama. Lennukis jõudsin ära vaadata ühe filmi, The Lucky One, päris armas ja südamlik film. Siis anti meiel ka lennukis süüa. Heirel oli ennast terve päeva natuke kehvasti tundnud, tegelikult juba viimased paar päeva. Ta ei osanudki oma enesetunnet muudmoodi kirjeldada, kui kehva olla, kõhus keeras. Pead katsudes tundus, et tal on ikka vist palavik ka. Katsusime niipalju magada kui võimalik. 

Viimane päev

Hommik oli vihmane. Pärast hommikusööki vaatasime toas netist kodus ja võõrsit. Kuhugi minna polnud selise vihmaga plaanis.

Kui hambaid pesime, jalutas Heirel hambahari suus terrassile, endal ainult rätik ümber. Seisis seal suu hambapastat täis ja teine käsi puusas. Meie maja ette teepeale olid jõudnud just tubade koristajad. Heirel vist ehmatas ära, igatahes näitas neile kümmet sõrme ja ütles hambahari suus „Give me 10 minutes“. :D Ise ei teadnudki, kas nad tahavad üldse meie tuba koristama tulla veel või mitte. Tuli siis tuppa tagasi ja rääkis mulle, olime mõlemad naerukrampides. Pesime siis ruttu hambad ja proovisime selle 10 minutiga toast välja saada.

Läksime linna, et koju kaasa osta mõned suveniirid. Enam ei sadanud, aga pilves oli ikka ja päikest kuskilt ei paistnud. Tegime McDonaldsis väikese peatuse. Seal maksab üks pehme valge jäätis 15 kohalikku, eurodes jagada see 37ga.

Hiljem läksime basseiniäärde. Kirjutasin reisikirja, Heirel lahendas ristsõna. Basseinivesi ei olnud veel helesiniseks saanud. Kolm töötajat olid basseinis sees ja puhastasid põhja ja ääri. Üks onu käis veel ka proove võtmas. Tundus, et neile oli endale ka see suur mõistatus, mis selle veega täpselt juhtus.

Õhtul läksime veel viimast korda massaaži. Mina lasin endale teha jalgadele ja Heirel seljale, kaelale ja õlgadele. Tegelikult tehti talle millegipärast tervele kehale. Enne massaaži võtsime veel ka mõlemad ühe pannkoogi. Heirel tahtis ise proovida seda teha, aga tädile ei õnnestunud seda selgeks teha. Tundub üldse, et nad kõik siin oskavad inglise keelt ainult täpselt nii palju, kui neil oma asja müümiseks vaja on. Kui täpsemalt midagi küsida, siis keegi vastata ei oska.

Pärast seda läksime tellisime endale esmaspäeva hommikuks takso. Tegelikult oli see meil juba enne kokku lepitud, aga veel oli maksmata. Takso pidi meile järgi tulema hommikul kell 5.30, maksma läks see meile 500 bahti. Seejärel viisime tagasi oma tsikli, nii nagu Heirel seda hellitavalt nimetas. Sõitsime rolleriga kohale, kui seal ukse juures üks vend toolis magas. Heirel sõitis talle hästi lähedale ja lasi signaali, et teda üles äratada. Pärast tuli välja, et see poiss meiega üldse tegelema ei pidanudki. :D

Rollerirendi koht oli meie elamisest tükk maad kõndida. Teel koju oli plaanis süüa ka õhtust. Tahtsime lasta endale grillida kala. Teeääres oli palju erinevaid putkasid, kus oli ukse juurde kalad jää peale laotud. Said ise valida, millise soovid endale grillida lasta. Tavaline on seal ka see, et iga putka juures väljas on üks inimene, kes siis kliente proovib sisse meelitada. Ühe pitsa kohviku juures üks onu hakkas Heireliga rääkima, Heirel ütles vastu, et teil ei ole värsket kala. Seepeale läks onu väga hasarti täis „we have fresh fish, come and I show you“, aga me kõndisime edasi.

Läksime sööma ühte järgmistest söögikohtadest, saime ilusti endale kala välja valida. Koht oli tagasihoidlik, aga korralik ja puhas. Lasime endale pool kala teha küüslaugu-pipra kastmes ja teise poole magus-hapu kastmes. Viimane oli veidi parem. Mina tellisin veel kõrvale värsket salatit, Heirel friikartuleid.

Õhtul tegime veel viimase ujumise oma basseinis. Vesi ei olnud küll enam nii ilus sinine kui alguses, aga ujuda kannatas ja soe oli ikka. Pärast pakkisime asjad ja tahtsime varakult magama minna, aga kell oli ikka juba 12, kui magama saime. 

Üheksas päev

Hommikuseks äratuseks oli meile mõlemale see, kui Heirel liigutas oma kätt kuidagi nii, et tema küünarnukk tuli vastu minu pead. Ehmatasime mõlemad :D. Kell oli siis alles pool 7, päris raske oli uuesti magama jääda, aga kuidagi vedelesime siin voodis umbes 8ni ära.

Pärast hommikusööki mõtlesime, et läheks täna elevandiga sõitma. Kaardi peal oli kirjas üks koht, kust seda teha saab. Võtsime suuna sinna. Arvasime, et kohapeal on ikka odavam, kui kuskilt teeäärsest putkast tuur osta. Jõudsime ilusti kohale. Tee sinna oli selline, kust varem sõitnud polnud. Ma ei olnud pikk, oli täitsa huvitav sõita. Kohale jõudes anti meile kätte sama tuuri iseloomustav voldik, hinnaks oli seal märgitud 800 bahti ühele. See tundus meile liiga kallis ja sõitsime edasi. Teepeal nägime tankisime rollerit nii, et ostsime teeäärsest putkast liitrises klaaspudelis kütust. Samal ajal küsis seal seisnud mees, et kuhu suundume. Kui sai vastuseks, et elevantidega sõitma, siis ta ütles, et tema seda korraldabki, maksab 800 bahti ja tulge minu järel. Ta juba sõitis oma rolleriga ära, me lehvitasime talle ja sõitsime hoopis teises suunas. Olime varem kaugemalasuvasse randa sõites teeääres veel ühte viita näinud, millel elevant peal. Keerasime siis teelt selle sildi järgi kõrvale. Edasi aga ühtegi silti enam ei tulnud. Lõpuks sai asfalt otsa ja edasi läks kruusa tee. Sõitsime natuke mööda seda, nägime, kuidas päris kohalikud elavad. Ikka täitsa koledates onnides. Saime aru, et siin küll vist mingit elevandisõitu pole ja keerasime otsa ringi. See tee kulges üsna ranna lähedal ja ühest kohast keeras ka ranna poole väike liivane teeots sisse. Seal oli rolleriga päris raske liigelda, nagu rannaliival rallitasime. Rand, kuhu jõudsime, ei olnudki nii väga rand. Seal, kus tee lõppes, algaski kohe vesi, liivast riba ei olnud. Ujuma sinna ei kippunud.

Otsustasime, et läheme sõidame tagasi Ao Nangi ja küsime sealt erinevatelt reiside müüjatelt sellele elevandiga sõidule hinda. Küsisime esimesest putkast, öeldi hinnaks 800 asemel 650. Küsisime, et kas saaks 1000 bahti kahele. Alguses ei olnud nõus ja kui uksest välja kõndima hakkasime, ütles okei, kui kohe minult ostate siis 1000 bahti kahele. Ütlesime, et mõtleme 10 minutit. Kõndisime sealt natuke edasi selle onu juurde, kellelt esimesel korral privaatpaadiga Hong Islandile reisi kohta uurisime. Tema ütles kohe, et hind 500 bahti ühele. Tundub, et tema ütlebki kohe selle kõige odavama hinna, mis tal võimalik. Igatahes kaubelda ei temaga ei õnnestunud isegi 50 bahti. Võtsime siis selle tema käest selle reisi ja korraga ka esmaspäeva hommikuks takso, mis meid hotellist lennujaama viiks. Selle hinnaks oli 500 bahti. Kell oli 11:45. Saime reisi kella 1ks, auto tuli meile järgi 12:50. Jõudsime ilusti enne seda teeäärest ananassi ja arbuusi võtta ja kodus puhata.

Auto oli täpselt õigeaegselt meid peale võtmas. Järgmise hotelli juurest tuli veel 2 tüdrukut peale. Rohkem meid ei olnudki. Elevantideni sõit võttis umbes 10 minutit aega. Seal väga ootama ei pidanud. Ronisime ühe kõrgema platvormi peale, kus ootasime, et elevandiga sinna kõrvale kõnnitakse ja me sealt peale ronida saaksime. Seal oli silt, et pilt maksab 150 bahti, küsisime selle kohta ja saime vastuseks, et see tähendab nende poolt tehtud pilti koos raamiga. Küsisime tädilt, et kas ta meist meie fotokaga saaks pilti teha, ta keeldus. Esimese elevandi peale läksid need 2 tüdrukut. Meie elevant oli natuke suurem. Elevandi nahk on selline tugev ja peal hõredalt mustad karvad. Seljas istusime ilma jalanõudeta ja jalgu hoidsimegi elevandi naha vastas.

Alguses viis elevant meid metsa, seal oli päris järsk mägi. Sellest üles minnes olime päris tublisti kaldu ja seal kõrgel istuda oli alguses päris hirmus. Elevant ise kõndis väga väga rahulikult, vahepeal võttis londiga natuke rohelist ja kõndis siis edasi. Elevandi juht istus ise elevandi peas, kõrvade tagant jalgadega suunas teekonda. Vahepeal küsis ta meilt, kust me pärit oleme, seega natuke ta inglise keelt ikka oskas. Puudel seal metsas oli kõigil küljes väike kausike ja puu külge tehtud sisselõige, kust mööda valget vedelikku sinna kausikesse nirises. Küsisime juhilt, mis puud need on, saime vastuseks et kautšukipuud ehk kummipuud. Sellest valgest vedelikust tehaksegi kummi. Onu sai puu küljest meile anda ka väikese tüki, mis oligi selline veniv nagu näts. Tundus, et need puud olid sinna istutatud, sest neid oli väga palju väga sirges rivis. Jube tüütu võib olla neid kausikesi seal metsas tühjendamas käia.

Kui metsas tiir otsa lõppes, läksime üle tee, kus oli väike madal jõgi. Enne jõkke minekut, tehti meist pilti, mille eest hiljem raha küsiti. Jões tegime ka väikese tiiru. Vahepeal oli seal murdunud puud, kust üle ronisime. Elevant demonstreeris seal oma oskust londiga puudelt lehti tirida. Kui esimese korraga ei õnnestunud, keris lehed veel ühe tiiru ümber londi ja siis tiris. Kui ta liiga ulakaks muutus ja tervet bambusepuud tirima hakkas, tegi juht kurjemat häält ja elevant jättis järgi. Küsisime sellelt onult, mitu elevanti neil kokku on, saime vastuseks 10. Veel saime teada, et meie elevant oli 20 aastane, elevandid üldse elavad kuni 80-90 aastaseks, neil seal kõige vanem on 60. Selle juhi taltsutada on 3aastane ja see sama 20aastane elevant. Meie elevandi nimi oli Bobo ja juhi nimi Mek.

Enne, kui jõest välja läksime jäime seisma, Mek ronis elevandi seljast maha ja pakkus, et teeb meist pilti. Ta sai ilusti hakkama ja jäime piltidega väga rahule. Tulid palju lahedamad, kui see, mille eest meilt raha oleks küsitud. Oleksime Mekile nagunii natuke jootraha andnud, mõtlesime alguses, et 20 bahti. Kuna jäime väga rahule ja saime pildi veel ka, siis andsime talle 50. Tundus, et ta oli väga rahul. Pakkus meile pärast seda veel müügiks suveniire, mis olid, kui me õigesti aru saime, elevandi sabakarvadest tehtud sõrmused. Olid sellised musta värvi, mitte just kõige ilusamad. Hinnaks oli 100 bahti tk, jätsime need ostmata. Sõit kokku kestis umbes tunnike, jäime väga rahule. Elevandi seljast maha tulles pakuti kohe meile seda pilt, mis meist tehti. See ei olnud pooltki nii lahe, kui Meki tehtud. Kui keeldusime, läks pilt kohe prügikasti.

Tagasi tulles sõime oma ööbimiskohas lõunat. Heirel tellis jälle mingit uut moodi söögi. Nimi oli enam vähem sama, mis eelmisel korral, aga seal oli juures üks sõna, mille tähendust me ei teadnud. Küsisime siis ettekandjalt, mis see tähendab. Ta ei osanud meile seda seletada, ütles ainult same-same, mis Heirel varem tellinud oli. Kui söögid kätte saime, meenutas see söök hoopis suppi ja üldse ei olnud sarnane sellega, mis ta varem tellinud oli. Süpi sees oli nagu üks hästi suur klimp, mis tegelikult oli mingit sorti lame riis. Maitse oli parem, kui söök ise välja nägi. Kõhtu täitis igatahes korralikult.

Pärast sööki pikutasime naguke basseiniääres. Päike veel paistis ja võtsime viimast päikest. Pärast tundus mulle, et ühe silma laug on jube valus. Läksin võtsin igaksjuhuks läätse silmast, ei saanudki täpselt aru, mis see haiget teeb. Ripsmetega tundus nagu kõik korras olevat, aga silma pilgutada oli natuke valus ja katsuda ka.

Hiljem otsustasime minna mereäärde jalutama ja ujuma. Meri oli mõõna tõttu ikka väga kaugele läinud. Pidime kõndima umbes 300 meetrit, enne kui jalad pahkluuni vees olid. Ilm oli väga tuuline ja natuke oli laineid. Mina ei julgenudki kaugemale minna, kui põlvini. Mulle kuidagi üldse ei meeldi, kui ma võõras kohas vette lähen, põhja ei näe ja miskid taimed mul vastu jalga puutuvad. Heirel kõndis veel tükk tükk maad edasi ja natuke ujus. Ilm oli õhtul selline pilves ja hall. Meil otseselt mingeid plaane polnudki, otsustaime õhtusöögi osta teeäärest. Minul väga isu polnudki, Heirel proovis paari erisorti kanavarrast ja ostsis ka ühe kala. Sõime neid kodujuures. Õhtul mängisime oma majakese ees veel natuke kaarte, käisime mitte enam nii rohelises bassinivees ujumas ja kirjutasime reisikirja. Tunne oli küll selline, et tahaks juba väga koju. 

Kaheksas päev

Hommikul mõtlesime, et magaks natukene kauem, aga uni oli juba kell 7 läinud. Natuke ikka vedelesime voodis, enne kui päris üles tulime. Hommikusöök oli nagu juba viimased 6 päeva, tundub et menüü siin ei muutu. Menüüs on siin kas praemuna, omlett või munapuder, röstsai, nuudlid või riis, pannkoogid, kurki, tomatit, puuviljad ja kellogsid jogurtiga, küpsised, kohvi, tee, mahl, vesi, arbuus, ananass ja banaan.

Hommikusöögile jalutades tundus mulle, et basseini vesi ei ole enam nii sinine kui tavaliselt. Ütlesin seda Heirelile ka, aga ta ei uskunud, arvas, et nägin valesti. Pärast hommikusöögilt tagasi jalutades läksime uuesti seda vaatama, vesi oligi täiesti roheline. Nüüd siis sobis see ka hästi kokku hotelli nimega Green View Village (rohelise vaate külake). Otsustasime ilusat päikeselist hommikut ära kasutada ja natuke basseini ääres päevitada. Ujuma sellesse rohelisse vette ei kippunud. Tundus, et neile oli endale ka see vesi üllatus, askeldamine seal ümber igatahes käis. Võeti proove, pandi mingit ainet sisse, tundus, et miski ei aita. Hiljem küsisime, et mis veega juhtunud on, siis nad ei osanud sellele muud vastarta, kui et varahommikul oli vesi ilus sinine ja paari tunniga muutus täiesti roheliseks.  

Viisime ka riided pessu. Seekord valisime siin kohe meie ööbimiskoha kõrval asuva koduse pesumaja. Hind oli veidi kõrgem, aga väga vähe. Esialgu lubati, et valmis on järgmisks hommikuks kell 10.

Olime varem näinud, et rannast saab minna ühele väga lähedal asuvale saarele. Mõõna ajal saab sinna täiesti kuiva jalaga, tõusu ajal paadiga. Meie jõudsime sinna nii, et kõndisime põlvini vees. Saar oli väike, enamasti koosnes ühest suurest kaljust ja väikesest rannaribast, mis tänu mõõnale järjest suurenes. Vesi oli ilus, mitte küll helesinine, aga ikkagi ilus sinine. Vette minna oli natukevalus, kuna põhi oli täis teokarpe. Neid oli ka rannas väga palju. Heirel korjas mõned ilusamad kaasa. Lisaks teokarpidele, leidis Heirel kalju pealt veel ka ühe suure kalakonksu, mis mulgile omasena kohe kotti pisteti.  Kui sinna jõudsime oli seal rannas veel ainult 2 inimest peale meie. Sättisime oma asjad natuke varjulisemasse kohta ja läksime ujuma. Pärast võtsime natuke päikest ja lahendasime ristsõna. Kui tagasi minema hakkasime, siis saime juba minna täitsa kuiva rannariba kaudu.

Tagasi tulles olid kõhud juba päris tühjad. Heirel lootis leida oma pannkoogi tädi, aga tema on vist kuhugi mujale kolinud, sest tavapärasest kohast teda enam paar päeva näha pole olnud. Tagasi tulles mõtlesime, et anname Heirelil seljasolnud valge särgi ka veel pessu. Sinna jõudes selgus, et osa riideid oli juba pestud ja väljas kuivamas. Pluus võeti ka veel vastu ja öeldi, et võime juba samal õhtul kell 5 oma asjadele järgi minna. Töö kiire ja korralik.

Läksime sööma oma ööbimiskohta. Võtsin seekord tavapärase kanasalati asemel vürtsikama variandi. See oli hoopis aurutatud kana, sibula ja tomati tühid sidruni mahlas. Ports tundus alguses nii pisike võrreldes suure salatit täis taldrikuga, aga kõht sai täpselt parasjagu täis. Heirel on siin viimasel ajal katsetanud taipäraseid toite – nimetus neil midagi sellist – chicken pud thai. Tellimust võttes, küsis tüdruk meie käest, kas me seekord ka muusikat tahame, ise samal ajal itsitades. Olime paar korda varem ise palunud, et nad muusika mängima paneks. Ei teagi, mis neile selle juures nii väga nalja pakkus J.

Pärast söömist jäime veel sinna istuma. Tõime oma toast läpaka ja proovisime Reeliga Skype teel ühendust saada. Saime video kaudu talle ka siinset ümbrust natuke näidata.

Kui kell hakkas pool 7 saama, sättisime ennast siin lähedal asuva mošee juurde. Seal hakkab umbes sellisel kellaajal igal õhtul keegi mees laulma või palvust lugema. See on kuulda päris kaugele. Mõtlesime seda seal natuke lähedalt filmida. Näha pole seal küll tegelikult midagi.

Pärast seda läksime massaaži. Mina võtsin jälle aloe vera massaaži, Heirel lasi endale teha tai massaaži. Läksime samasse kohta, kus eelmine kord väga rahule jäime. Jäime rahule ka seekord.

Õhtust sööma läksime ühte teeäärsesse kohalikku söögikohta, mida meile Adelaine ja Shepston soovitasid. Koht oli rahvast päris täis, oli tõesti selline kohalik, aga ikkagi puhas ja enam vähem korras. Süüa tehti seal samas kõigi silmeall. Menüüs oli eraldi valik special dishes, mis maksid ainult 50 bahti. Mina sain küüslaugu ja pipraga kanaliha, Heirel sealiha. Kõrval oli riis. Saime kõhud mõnusalt täis ja seda päris odavalt.

Pärast sööki jalutasime natuke veel tänaval, vaatasime müügiputkades niisama ringi. Siin õnneks müüjad nii pealetükkivad ei ole. Saab nende poes nii ka ringi vaadata, et keegi kohe midagi pähe määrima ja hinda pakkuma ei tule. Õhtul hakkas natuke ka vihma sadama, aga see väga ei seganud, aitaski natuke jahutada. Linnast koju proovisin rolleriga sõita ise. Maa ei olnud pikk ja liiklus ei olnud suur. Heireli käed olid julgestuseks ka kohe olemas. Sain hakkama, aga mulle niiväga ei meelidnudki, vähemalt hästi ma ennast seal roolis ei tundnud. Heirel ütles, et tema vist taga ka pikalt sõita ei saaks.

Kui ennast juba voodisse sättisime, kuulsin kuskilt mingit putuka põrinat. Natuke hiljem lendas see putukas meile voodisse. Ma ei saanud esimese hooga üldse aru kuhu. Tuli välja, et minu käe peale. Hääl oli putukal suurem kui ta ise, aga kuidagi väga ära ehmatas. Vastu hommikut tundus, et mingi sisalik teeb meil kuskil toas häält. Vb oli see ka hoopis mingi lind. Igatahes öö oli kuidagi väga rahutu.