Teine päev siin Tais

Panime endale hommikuks igaks juhuks kella tirisema. Ei teadnud veel kuidas ajavahega harjundu oleme ja kui kaua magaksime. Hommikusööki pakuti kella 10ni. Hommikusöök on siin tellimise peale, ise endale tõsta ei saa. Valikus oli umbes 6-7 erinevat varianti, mitte väga suur ports, aga kõhu sai täis. Heirel sõi röstsaia omletiga, mina pannkooki. Lisaks oli mõlemale kas kohvi või tee, apelsini mahl ja mõni amps puuvilju.

Ilm oli väga ilus. Taevas mõned väikesed valged pilved, päike juba hommikul kell 10 väga tugev. Mõtlesime, et võtame siis natuke päikest ka. Sättisime ennast basseini kõrvale valmis. Vees oli muidugi parem olla kui väljas. Olime umbes 15 minutit ühte ja samapalju teistpidi. Esimeseks korraks arvasime aitavat.

Edasine plaan oli minna Railay randa. See rand ei asu küll saarel, aga sinna saab minna ainult paadiga. Maismaadpidi teed ei ole, sest vahele jäävad mäed. Paadiga minekuks pidime müügiputkast ostma endale edasi-tagasi piletid, mis maksid ühele 200 bahti (~5,5 eurot). Paat väljus siis, kui sai rahvast täis, kaua ootama ei pidanud. Paat oli selline suur puidust paat, millel pika sabaga mootor taga. Häält tegi nagu traktor. Peale minnes kõigutas küll sedasi, nagu oleks tunne, et läheb kohe ümber. Kui juba hoo sisse sai, siis ei olndu enam hullu. Sõit kestis max 15 minutit. Railay rand oli ilus, valge liiv ja sinine vesi.  Ainult palju väikeseid paate rikkus ilusa ranna ära. Vesi oli nii soe nagu vannis. Vesi võis nii soe olla ka sellepärast, et rand paiknes lahesopis.

Kohe päikest võtma me ei kippunud. Kaardilt oli paista, et on olemas nii ida kui lääne kallas. Mõtlesimegi, et läheme uurime, milline teise kalda rand on. Kui sina jõudsime, olime väga pettunud. Seal oli vesi mõõnaga väga palju tagasi läinud ja merepõhi pikalt paista. Traktorid sõitsid ringi puidust kastid taga. Nendega viidi inimesed paatidesse, et nad ei peaks jalgu märjaks tegema. Olin enne ühest reisikirjast lugenud, et Railay beachil peaks olema laguun ja vaateplatvorm. Läksimegi neid otsima. Jõudsime välja järgmisesse randa. See oli ka väike, aga väga ilusa valge liiva ja sinise veega rannake. Laguuni esimese hooga ei leidnud.

Tagasiteel leidsime tee laguuni ja vaateplatvormile. Seda teed oligi raske märgata, sest teed nagu väga ei olnudki .Oli ainult punase saviga kaetud mäenõlv, kus oli palju puude juuri ja üks julgestusköis. Mina otsustasin kohe, et seda teekonda ette võtma ei hakka. Heirel oli muidugi julge ja hakkas üksi minema. Mina seni läksin tagasi randa. Kui Heirel tagasi jõudis, oli tal hea meel, et ma kaasa tulema ei hakanud, teekond oli päris keeruline olnud. Vaateplatvormile ta jõudis, aga laguunini minema ei hakanud. Sealt tulnud inimesed ütlesid, et enne laguunini on tee veel hirmsam ja eilse vihma tõttu peaaegu läbimatu.

Läksime tagasi sinna Railay ranna idakaldale, sinna kus paadilt maha tulime. Heirel läks ennast vette, et turnimisest määrdunud saviseid jalgu ja sandaale puhtaks teha. Seejärel otsustasime natuke midagi süüa. Rannaäär oli einrevaid söögikohti täis. Hind ei midagi erilist, pm sama mis Eestis. Siin meie hotelli restoranis oli sama salat üle poole odavam. Siin tais tundub 5 eurot salatiportsu eest kuidagi kallis. Salat ise oli muidugi väga hea. Pärast sööki läksime veel ujuma. Vesi oli ikka väga väga soe. Põhi oli alguses väga väikeseid ja teravaid teokarpe täis.

Tagasitulekuks pidime uuesti minema paatide juurde. Õnneks hakkaski  just üks paat rahvast täis saama ja kaua ootama ei pidanud. Üks keskmisest natuke palju suurem naine tuli kõige viimasena paati. Siis oli küll tunne, et nüüd kohe läheme ümber, õnneks ei läinud.

Oma siinsesse koju jõudes, hindasime üle tänase päevituse. Heirel oli ikka päris punane, minul ei

olnudki nii väga hullu. Läksime apteeki, et osta päevitusjärgset aloe vera geeli ja putukatõrjet (eilsest õhtust on mu jalad täitsa täpilised). Viisime ka väikese kotitäie riideid pessu. Lubati, et on valmis homme kella 11ks. Ilma triikimata, oli hinnaks 35 bahti/kg, see on natuke alla 1 euro.

Heirel tahtis väga filmida pannkookide tegemist. Sõitsime siis uuesti sinna sama putka juurde, kus meile eile neid pannkooke tehti. Täna oli seal palju rohkem rahvast ja isegi järjekord. Saime filmitud ja mõlemale ka banaanipannkoogid tellitud. Tagasiteel otsisime kohta, kus lasta endale massaaži teha. Esmapilgul tundus üks koht täitsa normaalne, hinnad ka head. Mina lasin endale teha jalgadele, Heirel kogu kehale õliga massaaži. Kõik olekski väga tore olnud, aga ees ukse juures olid väikesed lapsed. Terve massaaži aja oli koguaeg nende kilkamine ja teiste jutt kuulda. See ei lasknud väga lõõgastuda. Siin on massööridel väga tugevad käed, igatahes mul on alati natuke valus.

Enne massaaži küsisin, kas saaksin kasutada nende tualetti. Mind kutsuti kaasa ja näidati, kus see asub. Ukse ees oli kilest ribad, mis tegelikult ei olnudki väga ukse eest. Sees oli pott selline, et tuli peale kükitada. Vb ma olekski seal ära kükitanud, aga kuna ust eest ei olnd ja kõik sealt mööda kõndisid, siis otsustasin, et suudan veel kannatada küll :D. Veel nägin, kuidas kohalikud kuumuse ja higise keha vastu võtilevad, vähemalt see naine, kes mind masseeris – talgiga. Nägin, kuidas ta võttis talgipotsiku, raputas seda ettepoole pluusi alla ja tahapoole seljale, seda 3 korda selle aja jooksul. Vahepeal läks ka korraks vool ära. Seal, kus meie olime, tuli see küll enam-vähem kohe tagasi, aga tänavapealt läks kõik pimedaks. Enne, kui veel rolleriga sõitsime, nägime paar maja edasi ühte elektriliini, mis särises nii et õrn leek oli näha, nagu keevitus. Ju see elektrikatkestus ka sellest oli. Siin on ilma elektrita olek ikka päris põrgu, heaolu sõltub ju konditsioneerist.

Õhtusöögi lahendasime täna hoopis nii, et ostsime endale tänavapealt ananassi ja arbuusi, 2 puuvilja shake. Heirel võttis ka 3 väikest tükki kana. Sõitsime rolleriga siis tagasi oma majakesse, mul kõik see tavaar kilekotikestega näpuotsas. Oma terrassil sõime ja jõime ja oli mõnus olla.

Tänast kokkuvõtet kirjutan basseini ääres lamamistoolil. Heirel üritab kõrval välkuvast taevast pilte teha. Tundub, et putukatõrje ka toimib, igatahes kedagi mind hammustamas käinud pole.