Üheksas päev

Hommikuseks äratuseks oli meile mõlemale see, kui Heirel liigutas oma kätt kuidagi nii, et tema küünarnukk tuli vastu minu pead. Ehmatasime mõlemad :D. Kell oli siis alles pool 7, päris raske oli uuesti magama jääda, aga kuidagi vedelesime siin voodis umbes 8ni ära.

Pärast hommikusööki mõtlesime, et läheks täna elevandiga sõitma. Kaardi peal oli kirjas üks koht, kust seda teha saab. Võtsime suuna sinna. Arvasime, et kohapeal on ikka odavam, kui kuskilt teeäärsest putkast tuur osta. Jõudsime ilusti kohale. Tee sinna oli selline, kust varem sõitnud polnud. Ma ei olnud pikk, oli täitsa huvitav sõita. Kohale jõudes anti meile kätte sama tuuri iseloomustav voldik, hinnaks oli seal märgitud 800 bahti ühele. See tundus meile liiga kallis ja sõitsime edasi. Teepeal nägime tankisime rollerit nii, et ostsime teeäärsest putkast liitrises klaaspudelis kütust. Samal ajal küsis seal seisnud mees, et kuhu suundume. Kui sai vastuseks, et elevantidega sõitma, siis ta ütles, et tema seda korraldabki, maksab 800 bahti ja tulge minu järel. Ta juba sõitis oma rolleriga ära, me lehvitasime talle ja sõitsime hoopis teises suunas. Olime varem kaugemalasuvasse randa sõites teeääres veel ühte viita näinud, millel elevant peal. Keerasime siis teelt selle sildi järgi kõrvale. Edasi aga ühtegi silti enam ei tulnud. Lõpuks sai asfalt otsa ja edasi läks kruusa tee. Sõitsime natuke mööda seda, nägime, kuidas päris kohalikud elavad. Ikka täitsa koledates onnides. Saime aru, et siin küll vist mingit elevandisõitu pole ja keerasime otsa ringi. See tee kulges üsna ranna lähedal ja ühest kohast keeras ka ranna poole väike liivane teeots sisse. Seal oli rolleriga päris raske liigelda, nagu rannaliival rallitasime. Rand, kuhu jõudsime, ei olnudki nii väga rand. Seal, kus tee lõppes, algaski kohe vesi, liivast riba ei olnud. Ujuma sinna ei kippunud.

Otsustasime, et läheme sõidame tagasi Ao Nangi ja küsime sealt erinevatelt reiside müüjatelt sellele elevandiga sõidule hinda. Küsisime esimesest putkast, öeldi hinnaks 800 asemel 650. Küsisime, et kas saaks 1000 bahti kahele. Alguses ei olnud nõus ja kui uksest välja kõndima hakkasime, ütles okei, kui kohe minult ostate siis 1000 bahti kahele. Ütlesime, et mõtleme 10 minutit. Kõndisime sealt natuke edasi selle onu juurde, kellelt esimesel korral privaatpaadiga Hong Islandile reisi kohta uurisime. Tema ütles kohe, et hind 500 bahti ühele. Tundub, et tema ütlebki kohe selle kõige odavama hinna, mis tal võimalik. Igatahes kaubelda ei temaga ei õnnestunud isegi 50 bahti. Võtsime siis selle tema käest selle reisi ja korraga ka esmaspäeva hommikuks takso, mis meid hotellist lennujaama viiks. Selle hinnaks oli 500 bahti. Kell oli 11:45. Saime reisi kella 1ks, auto tuli meile järgi 12:50. Jõudsime ilusti enne seda teeäärest ananassi ja arbuusi võtta ja kodus puhata.

Auto oli täpselt õigeaegselt meid peale võtmas. Järgmise hotelli juurest tuli veel 2 tüdrukut peale. Rohkem meid ei olnudki. Elevantideni sõit võttis umbes 10 minutit aega. Seal väga ootama ei pidanud. Ronisime ühe kõrgema platvormi peale, kus ootasime, et elevandiga sinna kõrvale kõnnitakse ja me sealt peale ronida saaksime. Seal oli silt, et pilt maksab 150 bahti, küsisime selle kohta ja saime vastuseks, et see tähendab nende poolt tehtud pilti koos raamiga. Küsisime tädilt, et kas ta meist meie fotokaga saaks pilti teha, ta keeldus. Esimese elevandi peale läksid need 2 tüdrukut. Meie elevant oli natuke suurem. Elevandi nahk on selline tugev ja peal hõredalt mustad karvad. Seljas istusime ilma jalanõudeta ja jalgu hoidsimegi elevandi naha vastas.

Alguses viis elevant meid metsa, seal oli päris järsk mägi. Sellest üles minnes olime päris tublisti kaldu ja seal kõrgel istuda oli alguses päris hirmus. Elevant ise kõndis väga väga rahulikult, vahepeal võttis londiga natuke rohelist ja kõndis siis edasi. Elevandi juht istus ise elevandi peas, kõrvade tagant jalgadega suunas teekonda. Vahepeal küsis ta meilt, kust me pärit oleme, seega natuke ta inglise keelt ikka oskas. Puudel seal metsas oli kõigil küljes väike kausike ja puu külge tehtud sisselõige, kust mööda valget vedelikku sinna kausikesse nirises. Küsisime juhilt, mis puud need on, saime vastuseks et kautšukipuud ehk kummipuud. Sellest valgest vedelikust tehaksegi kummi. Onu sai puu küljest meile anda ka väikese tüki, mis oligi selline veniv nagu näts. Tundus, et need puud olid sinna istutatud, sest neid oli väga palju väga sirges rivis. Jube tüütu võib olla neid kausikesi seal metsas tühjendamas käia.

Kui metsas tiir otsa lõppes, läksime üle tee, kus oli väike madal jõgi. Enne jõkke minekut, tehti meist pilti, mille eest hiljem raha küsiti. Jões tegime ka väikese tiiru. Vahepeal oli seal murdunud puud, kust üle ronisime. Elevant demonstreeris seal oma oskust londiga puudelt lehti tirida. Kui esimese korraga ei õnnestunud, keris lehed veel ühe tiiru ümber londi ja siis tiris. Kui ta liiga ulakaks muutus ja tervet bambusepuud tirima hakkas, tegi juht kurjemat häält ja elevant jättis järgi. Küsisime sellelt onult, mitu elevanti neil kokku on, saime vastuseks 10. Veel saime teada, et meie elevant oli 20 aastane, elevandid üldse elavad kuni 80-90 aastaseks, neil seal kõige vanem on 60. Selle juhi taltsutada on 3aastane ja see sama 20aastane elevant. Meie elevandi nimi oli Bobo ja juhi nimi Mek.

Enne, kui jõest välja läksime jäime seisma, Mek ronis elevandi seljast maha ja pakkus, et teeb meist pilti. Ta sai ilusti hakkama ja jäime piltidega väga rahule. Tulid palju lahedamad, kui see, mille eest meilt raha oleks küsitud. Oleksime Mekile nagunii natuke jootraha andnud, mõtlesime alguses, et 20 bahti. Kuna jäime väga rahule ja saime pildi veel ka, siis andsime talle 50. Tundus, et ta oli väga rahul. Pakkus meile pärast seda veel müügiks suveniire, mis olid, kui me õigesti aru saime, elevandi sabakarvadest tehtud sõrmused. Olid sellised musta värvi, mitte just kõige ilusamad. Hinnaks oli 100 bahti tk, jätsime need ostmata. Sõit kokku kestis umbes tunnike, jäime väga rahule. Elevandi seljast maha tulles pakuti kohe meile seda pilt, mis meist tehti. See ei olnud pooltki nii lahe, kui Meki tehtud. Kui keeldusime, läks pilt kohe prügikasti.

Tagasi tulles sõime oma ööbimiskohas lõunat. Heirel tellis jälle mingit uut moodi söögi. Nimi oli enam vähem sama, mis eelmisel korral, aga seal oli juures üks sõna, mille tähendust me ei teadnud. Küsisime siis ettekandjalt, mis see tähendab. Ta ei osanud meile seda seletada, ütles ainult same-same, mis Heirel varem tellinud oli. Kui söögid kätte saime, meenutas see söök hoopis suppi ja üldse ei olnud sarnane sellega, mis ta varem tellinud oli. Süpi sees oli nagu üks hästi suur klimp, mis tegelikult oli mingit sorti lame riis. Maitse oli parem, kui söök ise välja nägi. Kõhtu täitis igatahes korralikult.

Pärast sööki pikutasime naguke basseiniääres. Päike veel paistis ja võtsime viimast päikest. Pärast tundus mulle, et ühe silma laug on jube valus. Läksin võtsin igaksjuhuks läätse silmast, ei saanudki täpselt aru, mis see haiget teeb. Ripsmetega tundus nagu kõik korras olevat, aga silma pilgutada oli natuke valus ja katsuda ka.

Hiljem otsustasime minna mereäärde jalutama ja ujuma. Meri oli mõõna tõttu ikka väga kaugele läinud. Pidime kõndima umbes 300 meetrit, enne kui jalad pahkluuni vees olid. Ilm oli väga tuuline ja natuke oli laineid. Mina ei julgenudki kaugemale minna, kui põlvini. Mulle kuidagi üldse ei meeldi, kui ma võõras kohas vette lähen, põhja ei näe ja miskid taimed mul vastu jalga puutuvad. Heirel kõndis veel tükk tükk maad edasi ja natuke ujus. Ilm oli õhtul selline pilves ja hall. Meil otseselt mingeid plaane polnudki, otsustaime õhtusöögi osta teeäärest. Minul väga isu polnudki, Heirel proovis paari erisorti kanavarrast ja ostsis ka ühe kala. Sõime neid kodujuures. Õhtul mängisime oma majakese ees veel natuke kaarte, käisime mitte enam nii rohelises bassinivees ujumas ja kirjutasime reisikirja. Tunne oli küll selline, et tahaks juba väga koju.