Kuues päev

Hommik algas väga vara. Ärkasime juba 7.30. Hommikusöögi ajal ikka näeb, kes siia resorti on juurde tulnud ja kes juba ära läinud. Idanaabreid näeme ka igapäev järjest rohkem. Tripiks valmis pidime olema kell 8.30. Tegelikult jõudis auto meile järgi alles 8.50, oli selline vanem kastiga džiip. Esialgu vaatasime, et tagant kast on juba rahvast täis, et kuidas me veel sinna ära peaksime mahtuma. Siis selgus, et ainult Heirel läheb sinna kasti ja mina saan autosse tagaistmele. Peale meid tulid järgmise hotelli juurest veel 2 inimest peale, istusid minu kõrvale. Olid sellised nooremad, vb umbes meievanused. Poiss tegi minuga kohe juttu, et kust pärit olen ja kuhu tripile sõidan. Selgus, et läheme samale. Tundusid väga sõbralikud. Neil oli kohe omal väike külmakast õludega kaassa, neid tarbis pigem see poiss, mitte tüdruk.

Kui jõudsime sadamasse, sai meile pilt selgeks, et kuuest inimesest pole siin küll juttu. Olime ikka suure seltskonnaga reisile minemas. Polnud midagi asi nii, nagu meile eile räägitud oli. Leppisime olukorraga ja väga kurjad ei olnud, õnneks seltskond tundus tore. Paat pidi väljuma kell 9, aga osa reisikaaslasi oli vist veel puudu. Sõitma hakkasime alles kell 9.30. Seal paati oodates tulid need minu kõrval istunud noored meiega rääkima, tutvustasid ennast. Poisi nimi meile meelde ei jäänud, tüdruk oli vist Adelina. Selgus, et nad pärit LAV’st. Olid tulnud Krabisse eelmisel päeval, on siin kokku kolm päeva. Siit edasi sõidavad kolmeks päevaks Phi-Phile, siis kolmeks päevaks Phuketile ja siis veel kolmeks päevaks Bangkoki.

Esimene peatus oli snorgeldamine. Esimese peatuse ajaks oli ühel tüdrukul juba nii paha, et oksendas. Me võtsime ka igaksjuhuks merehaiguse vastu rohtu. Heirel ikka natuke proovis snorgeldada, mina ujusin niisama. Minuarust siin ei ole midagi nii väga vaadata, veepõhi selline kirju ei ole. Ainult kalad on ilusad värvilsied. Õnneks seal väga kaua peatust ei tehtud. Järgmisena viidi meid mingile rannale, jutu järgi olevat väga ilus. Vesi oli küll ilus sinine, kaljud ääres ja puha, aga tegelikult oli seal palju prügi, palju rahvast väiksel alal ja ei midagi nii väga lummavat. Seal oli ka peatus 30 minutit, ujusime natuke ja tegime pilte. Siis sõidutati meid laguuni. Ei saanudki aru, miks seda laguuniks nimetati. Oli selline kaljude vaheline veesopp, vesi oli ilus, aga kaldapeal oli võsa. Vette ujuma ei lastud, lubati ainult 5 minutit paadist pildistada. Selleks hetkeks oli meil selge, et tegemist ikka väga tüüpilise tripiga, kus veetakse kiiruga ühest kohast teise. Samas olime rahul, et selle tripi peale veel suuremat summat ei raisanud ja privaatpaati ei võtnud. Ega nendes eelnevates kohtades ei olekski midagi kauem teha olnud. Viimane peatus oli siis lõpuks Hong Island. Seal oli õnneks ilus. Ilus sinine vesi, valge pehme liiv.

Seal oli meil ka lõuna, päris maitsev. Istusime lõunat süües vastamisi nende samade noortega. Siis rääkisime juba pikemalt, kes millega tegeleb, kuidas neil seal ilm ja kliima ja kuidas meil asjad Eestis. Selgus, et nad koos olnud 5 aastat, olid just abiellunud ja Taisse pulmareisile tulnud. Neil kodumaal praegu talv. Talvel pidi seal ikka külm olema (9-10 kraadi miinust), ka lund on nähtud. Heirel lubas homme neile meie talvest rääkida, seal ei tulnud kohe teemaks :D. Nad küsisid meilt, et kas me kodus ühistransporti ka kasutame. Neil pidavat olema nii, et see pole mõeldud valgetele, neile ei pidanud see turvaline olema. Selgus ka, et nemad olid selle sama tripi ostnud 2x450 bahtiga, meie 2x700ga – täitsa nõme! J Küsisid ka, et mis meil õhtul ja homme plaanis. Rääkisime neile oma homsetest plaanidest minna Emerald Pooli külastama. Sealt läks jutt edasi sinnani, et nad tulevad koos meiega. Leppisime kokku, et homme hommikul kell 8.30 kohtume McDonaldsi ees.

Pärast lõunat oli meil veel 1,5 tundi aega rannas logeleda. Sättisime ennast natuke varjulisemasse kohta, käisime ujumas, tegime natuke pilte ja olime niisama mõnusad. Tagasi viis meid sama auto. Seekord istusime mõlemad kastis. Koos meiega oli seal veel 6 inimest. Omavahel seal arutati, et ei tea kas nüüd on auto täis. Heirel arvas, et inimeste vahele mahub püsti veel vabalt 3 inimest ära J Tagasi koju jõudsime umbes 4 paiku.

Kodus käisime liiva maha pesemas ja läksime siia oma söögikohta sööma. Heirel lasi väikse õlu ja magustoiduks jõime mõlemad banaanikokteili. Pärast tegime tiiru basseinis ja lubasime endale pool tundi uinakut, ikkagi ju puhkus J

Õhtul läksime rolleriga tiirule, vaja ikka üle vaadata, kas kõik omal kohal. Heirelil oli ka pannkoogi isu ja tal kindel mõte, et tahab just selle koha pealt osta, kust kõige esimesel korral ostis. Sõitsime siis veidi pikema maa, et sinna jõuda, aga selgus, et tädid olid oma putka juba kokku pakkinud. Sõitsime siis tagasi Ao Nangi ja otsisime pannkoogimüüja sealt. Putka kõrvale olid seatud ka paar lauda. Sõimegi seal teeääres nende laudade juures oma pannkoogid ja mangokokteili ära.

Pärast läksime uurima ühte varem nähtud massaažisalongi, tundus väga ilus. Meil oli täna plaan lasta endale teha aloe veraga massaaži, olime mõlemad natuke päikesest punased. Heirel üritas seal ka hinda kaubelda, aga tundub, et siinkandis see väga moes ei ole. Otsustasime ikkagi sinna jääda ja hinnaga leppida (1 tund maksis 400 kohalikku, veidi üle 10 euro). Tavalise õliga massaaž oleks maksnud 300 kohalikku, taimassaaž 250 kohalikku (oleme seda mujal näinud ka 200ga).

Meid viidi teisele korrusele, kus oli eraldi ruum kolme massaažilauaga. Kõik tundus väga ilus ja puhas. Massöörid olid ka kenasti oma vormi riietatud ja kõik tundus selline väga proffessionaalne. Ei olnud kuulda teiste klientide või massööride juttu.

Massaaž ise oli ka super. Minuarust just selline, nagu üks lõõgastav massaaž olema peab. Nii head massaaži me polnd kumbki varem saanudki. Masseeriti meid pealaest jalatallani, mõned kohad siiski jäid vahele ka J. Mul ei olnud kordagi valus. Terve aeg oli mõnus vaikus, kuulda oli ainult konditsioneeri kohinat. Jäime mõlemad väga väga rahule. Heirel ütles arvet makstes „See you tomorrow“. J

Koju sõites otsime endale teeäärest veel ananassi ja arbuusi. Kodus jäime basseini äärde istuma, Heirel üritas välkuvast taevast pilte teha ja mina seiklesin Facebookis. Hiljem hakkas ka sadama ja sättisime siis ennast oma terrassile. Vihm läks lõpuks päris tugevaks. Välgub ja müristab ka. Loodame, et hommikuks läheb tagasi ilusaks.