Kolmas päev

Ärgata oli kuidagi väga raske, ei teagi miks. Hommikusöök oli veidi teistmoodi kui eelmisel päeval. Seekord oli buffee variant, sa ise valida, mis sorti muna sulle tehakse. Valik oli enamvähem sama, lihtsalt sai ise tõsta.

Pärast hommikusööki tulime basseiniäärde, natuke ujusime ja Heirel tegi fotokaga pilti. Hommikul oli ilm väga ilus. Tuppa tagasi minnes avastas Heirel, et fotoka statiivil on puudu üks mutter. See mutter oli vajalik, et fotokas seisaks statiivi küljes. Heirel otsis seda mutrit toast ja välajst basseiniäärest, aga tulutult. Arvasime, et ju ta võis juba Eestis ära kaduda. Fotokas küll seisis statiivi küljes, aga logises ja asi ei olnud kindel. Siin väljas olid just ühed poisid, kes paigaldasid elektrikaablit.  Heirel läks nendelt küsima, ehk on neil anda selllist mutrit. Käidi osimas, aga tagasi tuldi veidi teistsugusega, mis ei sobinud. Selle mutrist räägin ka veidi hiljem.

Eelmisel päeval olime paika pannud plaani, et läheme otsima ühte koske ja veel  väga kõrgel asuvat templit. Sõitma hakates ei olnud ilmal veel viga. Arutasin küll Heireliga, kas võtta igaksjuhuks vihmakeebid kaasa, aga sain vastuseks, et pole vist mõtet. Arvan, et jõudsime sõita umbes 15 minutit, kui tundsime, et hakkas tibutama. Vihm läks järjest tugevamaks ja lõpuks nii tugevaks, et pidime tegema peatuse ja peavarju otsima. Järgmine peatus oli pood, kust ikkagi endale keebid ostsime, mina sain roosa ja Heirel lillat värvi. Siis sai sõit jätkuda. Vihmaga on rolleriga sõites vihmapiisad väga teravad. Mul oli õnneks selline kiiver, millel veel omakorda kate ees.

Tee koseni oli päris pikk. Kokku umbes 40 km. Kartsime küll, et äkki ootab ees samasugune veenire nagu eelmisel aastal, kui Phuketis koske otsimas käisime. Kosk asus rahvuspargis, kuhu oli sissepääsuks vaja osta pilet, kokku kahele 220 bahti. Tee koseni ei olnud väga pikk, aga läks mööda metsa, mis tundus nagu päris džungel. Puud oli kõrged, kõik oli väga roheline, puude otsas rippusid liaanid. Kosk ise oli selline mitme tasandiga. Kirjade järgi, on seal muidu selge vesi ja saab ujumas käia, aga kuna praegu on olnud tugevad vihmad, siis oli vesi selline sogane. Heirel üritas minna pildistama sellisesse kohta, kus tegelikult rada ei läinud. Mina jäin tema teekonda kõrvalt vaatama. Pildistamisest tal eriti mdiagi välja ei tulnud, sest puldi patareid ei olnud piisavalt täis. Sealt tagasi tulles, õnnestus tal ka natuke libastuda ja jalga põrutada. Kõige kõrgemal tasandil oli kosk kõige võimsams. Seal võtsin ka mina potased jalast ja läksin läbi vee, et jõuda kohta, kus saaks hea pildi. Hea otsus oli jalga panna potased, sest kõndimist oli omajagu ja palja niiske jalaga hakkavad jalanõud kergesti hõõruma.

Kose juurest alla tulles, tegime väikese peatuse, et kohvi juua. Heirel läks otsima veel ka vaateplatrvormi, mina jäin teda ootama. Tema jutu järgi oli ta olnud vihmaga džunglis, kus eriti mingit teerada ei olnud, jõudis mingi nireni ning ühtegi vaateplatvormi ei leidnud. Tagasi tulles, oli ta ka õnnetult kukkunud nii, et käsi natuke marraskil. Selle teekonna peale oli ta lõpuks päris kuri. Džungli annuse saime igatahes täis.

Vihma sadas ikka veel ja otsustasime, et ei hakka seda templit täna enam otsima. Hakkasime tagasi sõitma ja otsustasime läbi minna hoopis Krabi linnast. Tagasiteel oli teeääres putka, kus tädi valmsitas pannkooke. Vähemalt meile tundusid need pannkookidena. Tegelikult olid pigem hästi õhukesed vahvlid, mis keerati tuutuks kokku ja vahele pandi soovi järgi asju. Ei olnud suurem asi, lihtsalt väga väga magus suutäis. 

Krabi linnas sõitsime esialgu niisama ringi, keskel tegime väikese peatuse. Täiesti kogemata sattusime tänavale ja sealt edasi platsile, kus väga palju erinevaid müüjaid oma lahvkasid ülesse seadsid. Seal oli nii riidekaupa, puuvilju ja väga palju erinevat toidukraami. Kaardi pealt oli näha, et tegemist on ööturuga. Sõime ka kohalikust kraamist endal kõhu täis. Heirel võttis veel proovida ka pulga otsa aetud grillitud kalmaari. Proovisin ka, oli täitsa söödav.

Kodus käisime pesus ja vahetasime riided. Läksime veel niisama rolleriga siia lähedale ringi sõitma. Proovisime natuke enne netist uurida, millised on head massaažisalongid siin Ao Nangis. Saadud vihjete peale käisime ka kohti otsimas. Endale massaaži teha täna ei lasknud. Leidsime ka kohad, kus on päevasel ajal happy hour, kus kõik massaažid kella 10-14 -50%.

Leidsime ka sellise ilusa söögikoha, mis asus nagu terrassiga rannale. Väljas oli küll pime, aga restoranist oli randa natuke valgustatud. Nägime, kuidas krabid seal rannaliival ringi jooksid. Tellisime endale mõlemad väikesed näksid ja kokteili. Plaan oli seal pikemalt mõnuleda, aga nägime, et hakatakse teiste laudade pealt linasid ära korjama ja laudu ühte seinaäärde tõstma. Selgus, et kell 10 õhtul pannakse see söögikoht kinni, niiet saime seal istuda ainult natuke üle poole tunni. 

Tagasiteel otsustasime natuke uurida teeäärselt reisipakkujalt trippide kohta. Meil endal oli mõte, et tahaksime erinevaid saari näha, mis siia lähedusse jäävad. Müüja osutus väga jutukaks, oskas hästi inglise keelt, niiet saime ta käest palju head infot. Natuke tundus ta ka selline pehme sell, liigutuste ja käte hoiaku järgi J. Sõelale jäi trippidest Hong saare külastus. Oli 3 varianti, kas minna kiirpaadiga, pikasabalise paadiga või privaatse paadiga. Privaatpaadiga (pikasabaline) minek maksaks meile 2700 bahti (umbes 73 eurot). Privaatpaadiga on see eelis, et sul on teatud ajaks paad ja juht, sihtkoht on sama, aga erinevates peatustes (rand, laguun, teised väikesed saared) saame olla täpselt nii kaua kui tahame. Ei sõltu teistest reisikaaslastest. Ära me veel ei ostsunud, lubasime kodus mõelda. Saime sellelt onult infot ka muude lähedalasuvate kohtade kohta, mida ta külastada soovitas. Ta ei olnud selline väga pealetükkiv müügimees, rääkis pigem, et võtke roller ja sõitke sinna ise jne. Ta näitas kaardilt ka randa, kus kohalikud ise käivad ja kus väga turiste pole. Seda plaanisimegi järgmisel päeval vaatama minna.